Tatrate kivine kutse - Poprad

Reisihullule ei ole ükski tee liiga pikk, jõgi liiga lai, meri liiga sügav ega ükski mägi liiga kõrge. Tatrad on ühtlasi nõnda lähedal, samas aga ka kaugel.

Kui tee algab Eestist siis tuleb kohalejõudmiseks varuda nii lennuki kui bussiga vähemalt ööpäev. Maismaad mööda pidurdab sõitu tagurlik Poola, mille teed ja seadused ei luba kiiremini kui 80 km tunnis sõita ning vahepeatused politseile pistiseandmiseks on pea kohustuslikud. Igal juhul nähes suurt silti SK enese ees terendamas, on suur soov saada üle piiri ning kenasti Slovakkia rüppe.

Piirilt on sihtkohta, Tatrate keskel laiuvasse mägilinna Popradisse vaid natukene alla saja kilomeetri, mis peale pikemaid vintsutusi poolakate juures tundub pisikese sammuna.

Tartratesse, üldisemalt Slovakkiasse pääseb iseenesest ka lennukiga, kuid arvestades, et otselendu Tallinnast ei ole, ning Prahas tuleb oodata kindlasti kuni 5 tundi uut lendu ning pealinn Bratislava asub Tatratega suhtes täpselt Slovakkia teises (muuseas Slovakki suurim laius on 428 km) otsas tähendab see veel mitmetunnist sõitu, nelja tunniga võib arvestada julgelt. See ehk ei tundugi nii keerulise ülesandena, kuid juurde tuleb lisada veel kogu varustus, mis vaja seljas tassida ning selleks hetkeks tekkinud tuju ja rahakaotus, on minu soovitus minna Tatratesse bussi või autoga. See on mugavam, lihtsam ning säästab kenasti ajusid.

Slovakkia Vabariik (ametliku emakeelse nimega Slovenska Republika) on kiiluna Kesk-Euroopa südamikus asuv 49 030 ruutkilomeetrine riik, mida piiravad neljast küljest Tsehhi, Poola, Austria, Ukraina ja Ungari. Esimesed teated asustusest pärinevad 500 AD. Kunagine Tšehhoslovakkia osa saavutas iseseisvuse Eestist pisut hiljem 1993 aastal ning ei ole majanduslikult ega ka sotsiaalselt saavutanud sama taset ja kindlust kui Eesti, kuid on jõudsalt selles suunas liikumas. Mägises riigis elab natukene üle 5 miljoni, peamiselt rooma-katoliikliku inimese, millest tulenev rahvastiku tigedus on 107 inimest ruutkilomeetri kohta ning

Kõrg- ja Madal-Tatrad

Tatraid peetakse enim alpilaadseteks mägedeks Kesk-Euroopas ning mägedejärgi on saanud nime ka paljud linnad, näiteks Vysoke Tatry, mis koosneb väiksematest asustustest. Stary Smokovec, Strbske Pleso and Tatranska Lomnica on nendest ehk tuntumad.

Tatrad kõrguvad 2600 kuni 3000 meetri kõrguste lahmakatena taevapoole. Ülevalpool 2500 meetrit loobub enamus rohelusest kasvamast ning mäge katab lumi ja suusatajad. Pisikesed jänesed jooksevad siin seal üle lagendike ning üritavad orgu laskujatele mitte ette jääda.

Vysoke Tatry ehk Kõrg-Tatrad on peamised suusapiirkonnad, kus on arendatud juba aastakümneid mäesuusatamist ning mis tänaseks on saavutanud absoluutselt võrdelise taseme Prantsuse alpidest leitavate nõlvade ja tõstukitega. After-ski on aga Tatrates üleüldse pisut vaeslapse osas. Ei saaks öelda, et seda pole, midagi erilist oodata pole aga mõtet. Samas soe ruum, mõnus toit ning odav õlu on täitsa omal kohal ka ilma kuldse tualeti või mahagonist lauata.

Tatrate kõrgeim tipp Jasna on loomulikult iga mäesuusataja unistus – kiire, järske, ohtra lumega ja kõrge. Kõrgmägedes kolades on tuju pidevast päikesepaistest ilmast hea ning värskest inimkonnapoolt solkimata õhust selge. Jasna pakub nii head mäge, mugavaid tõstukeid, kui ka head puhkeala. Soovitan tellida kohaliku kohvi ehk Kava Turecka, mis kangusega küll pisut jalust rabab, kuid meele tähtsas ja ohtlikus töös selgena hoiab.

Nizke Tatry ehk Madal-Tatrad on aga võrreldes oma „suuremate vendadega” pisut nigelamas, seisus. Kuigi häid nõlvu leidub, ei ole infrastruktuurid ja korralik varustus sinna jõudnud, mis pärast kohalikud neid ka „luumurru” mägedeks kutsuvad. Ühesõnaga ekstreemsused on garanteeritud, hamba- ja üldravi kukkumise korral mitte. Hea kui keegi päästma juhtub.

Pealinn Poprad

Tatrate pealinnaks loetav Poprad on ligi 44 000 elanikkonnaga linna Kõrg-Tatratest lõunas. Popradi linna asetseb samanimelisel jõel ning elatub enamasti turismist, mis talvise suusahooaja jooksul muudab linna märkimisväärseks keskuseks.

Spisska Sobota nimeline Popradi osaks loetav vanalinna kaitseala on oluliseim Slovakkia kunagist asustust tutvustavad linnasäilmed. Unikaalseks teeb linna säilinud turuplats ning romaanistiilis kirik gooti altariga.

Poprad on huvitav just selle vana ja uue kontrasti pärast, eriti oluline on aga märkida, et sõna “tänapäevane” tähendab sovieetlikku kõrghooaega. Hotellid on kõik stiilseimas glasnosti stiilis monumendid ning üle pisikese jõe, pigem läbi linna vonklev oja, sillad majesteetlikud. Samas kontrastiks linnale on ka selle äärealad, mis näikse olnud üle elanud 3 magnituudilise maavärina, kuna tänavad on pragunenud, sillutise ääred nagu kõrbema hakkava pannkoogi servad taevapoole irvakil ning majad enamasti tühjad.

Poprad on muhe mägilinnake ka selles mõttes, et oma rahus ja letargilises liikumises, on see suurepärane koht peale kiiret ning väsitavat päeva Tatrate äkilistel nõlvadel. Kuna kohalikud peaasjalikult väljas ei käi siis kõrtsud ja restoranid on täis kaasturiste, kellega mõnus elust ja ilmast rääkida. Kui aga söömine ja kohaliku mõdu tarbimine uue päeva ootuses kuigipalju ei motiveeri võib otsida muid tegevusi. Poprad ei ole küll teab mis kaubanduskeskus, kuid teatava annuse adrenaliini ikkagi pakub. Kinost Slovakkiakeelset filmi vaadata polnud küll kuigi huvitav aga naljakas igal juhul, kellel aga spordist veel päevaks villand ei ole võib liguneda tohutusuures veekeskuses, mis tuledes kui jõulukuusk või Luunja kasvuhooned helendab.

Kui aga rääkida nüüd toidust siis lihasõpradel tasub Tatratesse tulla. Slovakkia toidulaua keskne komponent on sealiha, samuti süüakse Bryndzové halušky nimelist rooga, mis põhimõtteliselt on nuudleid juustuga, kuid pisikese lisandiga. Ungari rahvustoit guljašš on samuti menüüs kindla koha leidnud, mille kõrvale rüübatakse veini, õlut või Slovakkiale omast slivovitsi (ploomibrändi) või borovitsi (ürdijook).

Back to the USSR

Varem Tatrates mittekäinule on esimene pilt trööstitud ning tuhm, aga mõnda aega kohal viibides hakkab tegelik teemant ka mustuse alt välja lihvuma. Kuigi linn on täielik mälestusmärk kõigele, millega NSVL oma 1/6 planeedist korda saatis, muutuvad taaskohtumine unustatuga ja meenutused tuntust postkaardiks Popradist.

Lahkudes on kahju sest linn on saanud armsaks ja inimesed tuttavaks ning kodukõrtsis ettekandjana töötanud näitsik ei taha kuidagi meelest minna.