Tuhandenäoline Mallorca

Millega üllatab Vahemeres asuvate Baleaaride suurim ja tuntuim saar? Absoluutselt kõigega, kõlaks aus vastus. Loodus, mille maagilisus ja lopsakus imevad su endasse, inimeste pidevalt naeratav nägu annab julgust ja jõudu, kerge mereõhk kopsudes rebib aga lõplikult lahti argirutiinist ning paneb mõistma, et see pole siiski uni.

Kirju ajalugu, naeratav

Mallorca on uskumatult korratu ja mitmepalgeline: järved ja Lääne-Eestit meenutavad lamedad rohumaad vahelduvad kaljulahmakatega, mis tõusevad seinadena justkui eikusagilt.

Mallorca on mosaiik lugematutest värvidest, mis moodustavad nii selle kauni saare geograafia kui ka inimloomuse. Mallorcalased kaitsevad oma pärimust ning saart nagu oma kodumaja. Vaid 3000-ruutkilomeetrine saar on pika ja kireva ajaloo vältel näinud nii araablaste viha ja vallutusi kui ka Ramon Llulli taoliste tarkade ilmutusi.

Vanades sadamalinnades kajab igal tänaval meenutusi verest ja hirmust, kuid hoolimata minevikust on mallorcalased sõbralik ja tolerantne rahvas, kelle suult lahkub naeratus vaid söömise või suudluse ajaks.

Mallorca võlub teid otsekohe oma külalislahkuse ja turvatundega, viimane on saareelanike DNAsse vist lausa sisse kirjutatud, sest inimesed kutsuvad teid enda juurde koju teed jooma ja juttu puhuma, kõige kindlamaks lepinguks on mehe sõna ning pitsatina on aktsepteeritav ainult selge silmavaade ja tugev käepigistus.

Hakates mallorcalasele rääkima paberlepingust, leiad ennast kiiresti absoluutsest isolatsioonist ning tehingul on lõpp. Villat renditakse sularahas ning autoga antakse sulle kaasa dokument, millel on kirjas, et kui auto puruks sõidad, maksad kinni.

Kuulsad saareelanikud

Saareelu juurde kuulub ka täielik rahu ning arusaam, et homme on alati parem kui täna ja et aega on küllaga. Põhjamaalise kiirustamise kõrval kosutab mañana (eesti k. homme) suhtumine närvi sedavõrd, et lahkudes elad veel mõne nädala sealses rütmis.

Aegade jooksul on saar olnud kõiksuguste eriilmeliste inimeste peatus- ja pelgupaigaks. Saare rannasoppides peitsid oma varandust piraadid, mägilinnades otsisid varju mandrilt välja aetud ning põlu alla sattunud sõdalased.
Saarel leidsid eest vabaduse korsaarid ning kunstnikud, kellele sõjast räsitud Euroopa seda enam ei pakkunud. On teada, et helilooja Frederic Chopin elas suviti Mallorcal ning oli tihedates suhetes Georg Sandi nimelise daamiga, kelle sulest on pärit ka eesti keelde tõlgitud ood sellele kaunile maalapile «Talv Mallorcal».
Sürrealist Joan Miró elas seal nelikümmend kolm aastat ning üllitas oma kõige radikaalsemad ideed just sellel saarel.

Saare mitmekesisusest ja salapärast lummatuna kirjutas Agatha Christie seal viibides raamatu Miss Marple’i seeriasse pealkirjaga «Probleemid Pollenca lahel».

Mallorca ajalugu on sama kirev nagu setu vaiba muster. Saare iseäralikust asukohast ning rannajoonest tingituna oli Mallorca Euroopa üks põhilisemaid piraatide peidupaiku.

Saar pakub hulgalistes rannikusoppides ideaalset kaitset laevadele ning mägedes risti-rästi asetsevad looduslikud koopad parimat paika röövsaagi peitmiseks. Mallorca on Euroopas sama mis Kariibid Ameerikas. Piraatide kullaga on üles ehitatud enamik vanu Mallorca linnu, nagu Valdemossa, Pollenca, Alcudia, loomulikult pealinn Palma ning mägilinn Soller, saare pärl.

Aimamaks, miks muutus Mallorca röövlite, heidikute ja muude ärakadumise soovi käes vaevlevate inimeste meelispaigaks, tuleks võtta ette sõit saare lääneosas asuvasse Solleri linna. Soller on täielikult mäeahelike keskele ehitatud, meenutades Dali sulavate kelladega maali. Linn ise on pisike, platsidest ja välikohvikutes kubisev rahuaed.
Katedraali ees kasvavad viljukandvad mandariinipuud levitavad magusat aroomi kõikidesse linna tänavarägastikes leiduvatesse tubadesse ning aeg seisab, oodates mitte vanadust, vaid sinu otsust istuda maha ühte paljudest kohvikutest ning tellida üks espresso.

Pealinnade pealinn

Palma de Mallorca on väga kena Vahemere-linnake. Piisavalt suur, et olla pealinnana ahvatlev elu- ja aja veetmise koht, kuid piisavalt mugav ja laisk selleks, et tekitada stressi. Palma on ehitatud lihtsas klassitsistlikus stiilis, suurte majade ja mereäärt palistavate jalutuspromenaadidega ning on ise justkui ajalooraamat.
Kui hakata linna südamest välja liikuma, tekib tunne, nagu viibiksid ajarattas – iga saarel valitsenud võõrvõim on jätnud tugeva pitseri linna arhitektuurile.