Budma, hei, hei, hei *: Nostalgiaga Ukrainast

Ukrainat oma tänases realistlikus draamas võiks võrrelda piduehtes jõulupuuga, mis särab vaid väljast kui seestpoolt on siiski maharaiutud ning elutu.

Ukraina on ilus riik, joviaalsed maastikud, mäeveered ning jõed, kuum päike ning malbe tuul. Kõik on kena, kuid miski kogu selles koosluses on hapu, vananenud ja väsinud. Nimeks on tal ühiskond ja ukrainlane.

Ukraina sisevastuolud on viinud riigi patiseisu, peatanud arengu ning keeranud peapeale kogu sealse korralduse. Seal viibimise ajal pidid toimuma parlamendi valimised, millest loodeti tõsist rahutuvi kahestunud riigile.

Kohus lükkas aga valimised kuukese edasi ning president/peaminister kooslus keeras veelgi rohkem riidu ning oli kuulda, et Juštšenkole alluvad sõjaväelased alustasid liikumist Kiievi poole, samal ajal kui valitsusele alluvad politseiväed neid kuskil eeslinnades takistama asusid

Päris hirmuäratav mõte, arvestades et Ukraina peab ennast demokraatlikuks riigiks, kus valitseb kord ning inimesed naeratavad suures rõõmus. Paratamatult ei ole asi päris nii roosiline. Olgugi, et tänavatel ei voola veri ega kedagi nurga taga militsionääride poolt otseselt ei peksta ning pikas perspektiivis on Ukraina mõnusalt kodune ning tuletab meelde mineviku pohhuismi, on tunda teatavat värinat pealispinna all.

Teine asi mis mind hetkeks ehmatas on inimeste külm suhtumine riigis toimuvasse. Inimesed on keeranud pea ära toimunul ning elavad oma elu edasi nagu miskit ei toimuks. Huvitav, kas nii on lihtsam asjadest üle saada või kergem elada.

Väga suure majanduse ning võimsa töökapitaliga riik pürib nii natopai kui eurokalli suunas. Meie vist tahame teda kampa, kuid mõned mitte. Sama keiss, mis Türgiga. Liiga palju jama ja liiga vähe kasu. Kuid ega neil pääsu pole ning tuleb meie kampa tulla. Muidu võtab Putin vaese riigi oma hõlma alla ja hakkab sinna teist tõelist demokraatiat tekitama. Esimene on loomulikult Venemaal, läbipaistvam, kui vesi ja ausam, kui Mahtma Gandghi.

Purpurne borš ning 10 aastat minevikku

Ukraina elu keerleb tavapäraselt toidu ümber. Kultuur ja traditsioonid on alati tiirelnud kulinaaria, joomise ja pidude ümber. Tööd mõistab iga oinas rabada, pidutseda, hästi süüa ning elu nautida vähesed. Ukrainlane oskab pidutseda, nagu enamus lõunamaainimesi. Pikad lauad, pelmeen ja korralik sakuska, kauss borši ja külm viin, veits õlut ja veini.

Tavapäraselt on vaese riigi külalislahkus alati suurim, kuna söömaorgiad koos naiste ja viinaga on ainus mis suudab välja imeda raskest argiproletariaatluisest. Nii ka Ukrainas. Raske ja keerulise minevikuga riik on olnud sarnaselt Maarjamaale erinevate hõimude hoorata, paljude võimude tallata ning mitmete kultuste kasvulava.

Tänane Ukraina on aga paralleelreaalsus enamusest arenenud vanast või ka uuest Euroopast. Europai on Eesti näituseks lükanud küll paremale arengule, koostööle ning teele küpsema ühiskonna tekkimiseks, kuid õiged otsused on tehtud varem, palju varem. Tõenäoliselt mõjutab seda õige otsuse protsessi ka inimloomus ning eestlase külmalt tuim kalkulatsioon.

Ukraina alustas sisuliselt samalt lehelt 1991. aastal iseseisvuse välja kuulutamisega. Start anti kõigile ühine, rada oli pisut erinev, jooksjad pisut erineva treenitusega, kuid eesmärk sama. Ukraina on sarnaselt Leedule kuskil raja alul iseendale jala taha pannud ning hetkeks tasakaalu ja eesmärgi kaotanud. Tänaseks küll sirgjooneliselt liikuda prooviv riik loobib aga padukoomiliselt endale pidevalt kaikaid kodaraisse ning liigub lahtikaevatud surnuajal nagu pime, kellel mõõtekepp poole lühem.

Vahe rikaste ja vaeste vahel on Ukrainas kolossaalne, kedagi ei tundu see häirivat, kuid vahe on näha. Kui Kiievi kesklinnas pakutakse otse bulvarile tõeliselt maitsvat sushit ning kiiremaid sirgeid lasevad 10 000 eurosed stock-tsiklid, siis paralleelne vaade eeslinnadesse või maapiirkondadesse avalikustab tunduvalt tuhmima pilgu.

Daatšades elutsev ukrainlane on vägagi kidakeelne ning ei viitsi, kuid suurema tõenäosusega lihtsalt ei taha olustiku, elujärje ning muu tühja-tähja kohalt suud pruukida. Kuid riigi elujärjest räägib ka tõik et Ukraina suurimad eksportartiklid on viin ja prostitutsioon, siis kõige muinasjutulisem meie sihtpunkt pole.

Looduselt on Ukraina joviaalne, suurele riigile omaselt imetabase variatiivsusega. Võtame kasvõi linnadele ning mägisele läänele ja põhjale ette Odessa. Täna nii Ukraina kui lähiümbruse imetabasemaid kuurorte. Kohalik oligarh puhkab, kõht ees ja pihud pappi täis. Odessa on täielik oaas keset ükskõik millist platsi maakerapinnal.

See on ainus koht Ukrainas kus areng on kiire nagu kosmosesüstikus start ning raha liigub rohkem kui läbi Warren Buffet’i pihkude. No ja siis on loomulikult meri. Must meri. Kes on käinud see teab. Päike, naps ja naised … kontsentreeritud katastroofi valem, kuid vastupandamatu.

Riigis on hea ja mõnus ükskõiksel seljakotiränduril, kes ei löö põnnama teel etteseisvatest nilbustest, nõukamentaliteedist ning muust säärasest. Linnad on kaunid ja õpetlikud, inimesed kõrbenud ja pisut ehk nukrad, kuid pisemal raputusel ärkavad rõõmsaks rahvaks. Tasub uurida, kindlasti Odessat väisata. Odavam kui Šeišellid, kuid millegi poolest alla ei jää.

Niisiis, budma, hei, budma, budma, budma, hei, hei, hei!

---

* Budma on ukrainakeelne sõna mis tähendab tõlkes … Peolauas hõikab üks ette budma, millele teised vastavad hei. Eesröökija karjub siis kolm korda budma ning saades vastuseks kõvahäälne hei, hei, hei tõmbavad kõik sõõmu vägijooki. Tavaliselt toimub selline hõikumine peale laulutegemist või kõnet.