India ookeani pärlipuru Maldiivi atollides

Maldiivid on paradiisirandade Francis Ford Coppolad, mõnukantside Albert Einsteinid, parishiltonlikult litsakad ning rahustavad nagu peotäis Xanaxit. Maldiivi saarestikust üle lennates kangastuvad silmavõrkkestale lisaks äsja kirjeldatud figuuride liikumatutele kuvanditele ka rahu ja paradiisi leppemärgid.

Maldiivi saartele pääsemiseks kuluv virn vaeva tasub ennast aga esimeste hetkedega ning kompensatsiooni maksab iga järgnev. 26 atollis vedelev Eesti suurune maalahmakas on jagunenud umbes 1200 saarde, millest vaid 200 on asustatud. Enamasti kalliste ja veel kallimate kuurortidega või on saare vallutanud liigsuure rahakotiga maailmakodanikud.

Maldiivide saarestikus elab kokku miski 230 00 inimest, mõni kass, paar koera ning terve virn igasugust muud ujuvat ja roomavat.

Maldiivid on kunagi nii portugallaste, inglaste, araablaste kui ka hindude poolt tallatud saared, kuni ligi 30 aastat tagasi võtsid kohalikud mehed end kokku ja panid lipu masti. Nimetati riik iseseisvaks ning tänaseni on olemas Maldiivide Vabariik, 100% moslem ning alkoholi vaba.

Riik ise on maaliline, liiv on rannas valge nagu 3M paber ning vesi sinine nagu Navitrolla taevas. Päike kuum ning õhk värske. Kergelt kummelilise mekiga. Kuna aga saari on palju siis on saared pisikesed.

Maldiivid on üks kummaline paik üleüldse. Inimesed näevad välja hindude, asiaatide ja mustade segud, kelle näost on aga leida europiidseid ja indiaanlastele omaseid jooni. Nad on moslemitele mitteomaselt vabameelsed ning mõnusalt ekstravertsed. Naudivad elu ja merd. Aga inimesed on ikka kõik pisikesed nagu püksinööbid ja suurem mees võib neid vabalt tasku pista. Hea siin kontsertidel või miitingutel käia.

Maldiivid on sajaprotsendiliselt moslemiriik, mis tähendab, et mošeede kontsentratsioon on hämmastav isegi nii väikese rahvuse jaoks. Alkohol on keelatud, seda ei müüda ei poes, ei leidu kõrtsis ega ei võlu välja ka letialustest paikadest. Piiripeale jõudes kirjutatakse iga sinu kaasas oleva pudeli kohta telegrammkirjas sedel ning konfiskeeritakse riigis viibimise ajaks viin, rumm ja kõik säärane. Lahkudes tagastatakse märjuke. Ausalt.

Mehed on enamasti kalurid või teenivad elatist miskite muude turismiga seotud ametitega. Naised peavad poodi ja kasvatavad lapsi. Noor maldiivlane on aga võrreldes oma eakaaslasega Euroopast tunduvalt värskema ihu ja hingega, ei suitseta ning leiab oma kaifi sukeldumisest, surfist või loodusest.

Surfi ja sukeldumisparadiis on aga Maldiivid ilma küsimärgita. Mõnusad korallid ja värvilised rahud on kenamadki kui Austraalias Suurel Vallrahul ning siin on võimalus kohata kultuslikku Valge Haid. Surfi teema on aga täiesti ülekäte. Igale poole kuhu silma viskad, keegi lainet lõikab. Ja kuratlikult oskuslikult.

Betoneeritud saartepuru

230 000 elanikust, kes ennast Maldiivide kodakondsusega ehivad, elab veerand pealinnas Males. Pole ühtegi teis riiki kellel oleks ette näidata pealinna jaoks oma saar. Male on aga sajaprotsendiliselt üks saar. Betoneeritud saareservad on linnapiirideks ning linnast ära pääseb vaid paadiga. Ongi täpselt nii et saar ongi ainult ühte asja täis.

Males viibimise ajal valdab pidevalt mingi kahtlane klaustrofoobia. On see tingitud tihedalt kokku pressitud kõrghoonetest, mille vahelistel tänavatel selgelt liiga palju autosid ja rollereid vurab, on selleks siis liiga palju inimesi või tunne, et kui liiga kiire sammuga vehkima asud siis ei saa enam pidama ning kukud üle „maailma” ääre. Sest olgem ausad, seal olles võibki Male täiesti vabalt kogu maailmaks kujutada. Täielik enklaav maailmalolluse vastu.

Kõrval saarel, kuhu pääseb ühe dollariga, asub lennujaam ning kõrtsud, kust loomulikult ühtegi drinki ega õlut ei saanud. Tagasisõit maksis jälle dollari. Teine saar, millele sõit maksab pool doltsi, on pisut kaugemeal ning kannab hellitavat nime Lasnakas, kuna tegemist on otseses mõttes magalaga, seal elab inimene, kes töötab pealinnas, kuid kellele Male on kas liiga kallis või liiga väike.

Ülejäänud 26 atolli oma saarepuruga on enamasti erinevat paradiisiilmelised rannahotellide kompleksid, mis kanajalgadel hütiridadega ookeani taustal juba iseenesest väsimust peletavad.

Igahommikune liftimuusikat meenutav palvekutsung minareti mölakastist äratab küll hommikul juba kell kuus, mis aga tihti ei ole koherentne sinu plaanidega, aga tõenäoliselt on see parim aeg, kui jalutada kas siis Male linna tänavatel (kohalikus keeles magu) või mööda saare liivarandu. Mõõn on algamas ning päike juba kõrgel imeline aeg esimeseks supluseks või söögiks.

Toit on Maldiividel suhteliselt odav ja seda saab siin ühe korraga sedavõrd palju, et surnuks saab end vitsutada. Restoranis soovitan „komplektlõunat” üksi mitte võtta või siis arvestada et see koosneb tihti umbes 5 erinevast elemendist, tohututest portsudes, millest prevaleeriv on riis ning tähendab see umbes 3 päevast vastumeelsust igasugusele kulinaarsele loomingule.

Kogu köögitoimimine baseerub nagu mujal samas regioonis riisil ning siis sinna juurde võimalikult erinevates vürtsikates kastmetes, padades ja lisandites. Süüakse kätega või haaratakse toit selleks murtud pannkoogileivale. Süüa kohalikud armastavad, seda on nii näha kui ka kuulda, aga ikka on nad pisikesed kui ondatrad.

Mõjutusi on Sri lankalt, Indiast, Kagu-Aasiast kui ka Euroopast. Igal juhul, kolm kilo on minimaalne mis juurde tuleb, kuna sööma on lihtsalt eksklusiivne sellel kaugel Saarel.

Piiritletud vabameelsus ning eluarmastus ilma liigsete murede ja meelemürkideta annab uue tõuke ja võib teile minna maksma muutunud põhimõtted