Kerala põletab hingehaavad

Lõuna-India geniaalseim koht on utoopilise geograafiaga Kerala maakond mis palistab Edela-India rannikut pika kiiluna, kuni riigilahmaka lõunatipuni, ... nemeni (neeme nimi). Kerala on India kõige eukam ja edumeelsem piirkond. Turism ning majandus on ühendanud käed ning toonud rikkuse kohale. Teate Tetley teed, mis brittiest britid teeb, vihmast mitte hoolima paneb ja ülbeks muudab? Vot, Tetley tee tuleb Kerlast, õigemini seals mägilinna Munnari ümbruse teekasvandustest.

Keralas ringi kolades mõistab kohe, et kuigi tegemist on India rikkaima piirkonnaga, ei ole see isegi ligilähedane juuropi tsiviliseritud arusaamaga. Olgugi et majanduslikult on tegemist paradiisisaarega, puudub pea täilikult ühiskondlik korrastus. Puuduvad meile omased käitumismallid, -reeglid ja -esteetilisus.

Mõnus on aga Kerala juures see, et suhteliselt kiiresti on võimalik pageda kohtadesse, kuhu ei ulatu ükski tsivilisatsioon. Saab põgeneda paradiisirandadele, millel tõenäoliselt ei kohta päevi ühtegi inimest, või laenutatud paatmajaga kimada kuulsatele Kerala tagavetele* (backwaters) või põgeneda mägedesse mõnda tee- või vürtsifarmi.

Kerala on tuntud ka kui kulinaarsete ekstravagantsuste ja kultuurilise mitmeküllasuse kants Indias. Religioossest surutisest on Kerala mitte küll puutumatu, kuid kindlasti liberaalsem kui muud India piirkonnad (kui ehk Goa välja jätta). Selline vabadus jätab ukse piltlikult lahti ka muule kui vaid kõigevägevama teenimisele ning vagaelule. Olgugi et mängupõrgud alkoholipoed ja bordellid isegi siin ei toimi, ei vähenda koha aktuaalsust.

Kerala randu näiteks peetakse ilusaimateks maailma. Tuleneb see siis paber valgest liivast, sinisinisest veest või kuumast päikesest soojaks küpsetatud palmidest, kuid hingematvalt värskendavad on rannaribad küll. Sama värsked on ka Kerala parimad suupisted – erisugused kalad, grillituna, hautatuna või kastmetega maitsestatutena.

Lõunas erinevalt Põhja-Indiaga hoitakse liha au sees. Peegeldub see nii kõrtsu menüüdest kui ka ilmekalt kohalike silmist ja vormidest, lopsakus, tervislikkus ja rahulolu on esimesed märksõnad mis meenuvad.

Parim mis Keralas lasta omale rannapungerja esisele söögilauale kanda on kardemoniga grillitud barracuda. Kerge riis ja masalakaste kõrvale ning imetabane maitseplahvatus viib viimsegi ajuraasu. Kiimeldes barracuda liha järades, ununeb aga põhiküsimus miks siin ollakse. Kus ja kuidas kasvab tee ja kus on vürtsifarmid?

Tee ja ürtide taimelava

Kerala maagiline pinnajoon on ideaalseks kohaks tee kasvandustele. Samuti vürtsile, piprale ja muudele ürtidele. Mägine, päikseline ning pidevalt ühtlase niiskusega Kerala sisemaal leidub teekasvandusi ja ürdifarme nagu maarjamaal järvi ja jõgesid. Iga viimne kui mäekülg on palistatud korrapäraselt jõnksuvate teepõõsaste põldudega, mis kaunivärvilisi lehti kasvatades iga 15 päeva tagant saaki annavad.

Naljakaim selle projekti juures on tee korjamine, mis kuni 50 kraadise nurga all olevatelt mäenõlvadelt ei ole just kõige lihtsam ülesanne. Peakülge teibitud kottidega korjajad raiuvad jõuga põõsastest läbi ning mõrvaselva meenutava rehaga põõsaid nüsivad. Karm on see teekorjaja elu.

Tunduvalt paranormaalsem on aga tsekkida välja ürdifarmid. Enamus tee ja ürdifarmidest on koondunud Kerala munitsipaali piiri ääres asuva Munari linna ümbrusesse. Ürdifarmid ei erine muudest mitte millegi poolest, samas kui meil on põldudel kasvamas nisu ja aedades õunapuud ja hernes siis siin on põldudel riis ja mais, aedades kardemoni-, musta pipra-, kaneeli- ja vürtsipõõsad.

Kardemoni põõsas on maast rootsudena taevapoole venivad varred, mille otsas ruutmeetrised lehelahmakad. Teate kus selles võrrandis kardemoni seemned kasvavad? Mõtlete lehtede all? Või varte küljes? Vale. Need on mingis solkmes, mis juurte juures mööda maad vedeleb. Must pipar on aga nagu küpsemata punane sõstar. Metsik.

Päris kummastav oli vaadata taimi ja eriti lilli, mis tekitavad äratundmise, kuid selle vahega, et kui meil kasvavad need toasoojas siis Indias laiutavad need üle põldude metsikute puhmastena.

Rahvuspargi staatuses osariik

Kerala veel üks lisafiness on seal asuv India populaarseim rahvuspark, mis asub mägilinnas Thekkadys, millele on juurdepääs vaid bussi või rikšaga. Kuus tundi bussisõitu teedel, mis käänulisemad kui joodiku 12sõrmik ja palistatud aukudega, mis suuremad kui Kaali kraater, võtab tühjaks nagu vette visatud patarei. Eluga uuesti sõbraks saamine ei ole nendes bussides mingi probleem. Hoiad silmadega kiivalt kinni šafjori peakohal õõtsuvast Neitsi Maarja kujust ning tuledesäras ristist ning leian ennast mantrana midagi sogamas. Bussijuht annab aga valu, bussile mis EUs oleks juba 30 aastat keelatud ning keerab suurema problata millimeetrise täpsusega kuristikuäärest mööda. Null tolerants hakkab tunduma suhteliselt viisaka pakkumisena.

Midagi ei ole aga öelda, buss veereb kenasti mööda nii vastutulevast bussist, hoburakendist ning jõuab ilma viperusteta kenasti Thekkady linna, kus plaan minna vaadata natuke lõvi ja elevantsi. Tallinna Loomaaed, nagu lõpuks selgub on sellest jurast parem nagu veise sisefilee sojakotletist. 4 tundi autosafarit ja ma nägin ühte sinikaelparti ja surnud rästikut. 400 ruupiat vaesem ja debiilne molkustunne valdamas.

Et asja veelgi hullemaks muuta, kohtasin pargi territooriumilt väljudes kohe kolme elevantsiga ning pesakonna ahvidega, kes kohe mulle kõik kukile ronisid ja prillid tuuri panid. Panin elevantsile kohe käe külge ning vinnasin ennast selga. Pragada sain omanikult küll, kuid kättemaks oli magus.

Tegelikkuses on Thekkady looduspark mõnus ja lahe koht. Pikema, päevase või kahepäevase jalgsi ja auto safari jooksul silmad ikka kõiki sealseid loomi ning enamikuga ka lähemalt mõtteid vahetada. Kui plaanis India lõunatippu või tagavetesse liikuda tasub kiire vahepeatus seal kindlasti planeerida.

Vasco DaGama pärand

1498. aastal maandus Vasco DaGama oma laevastikuga Kerala keskusena tuntud Kochi linnas, muutes selle sealse pirkonna suurimaks sadamalinnaks. Kochit peetakse kohks, mida kaudu liikusid tolleagsed kõrgtehnoloogilised põllupidamise viisid Indiase ning hkati kasvatama teed, ning sealsed ürdid liikusid läände. Seda liini peetakse ka teeks mida kaudu Hiina teadus ja tarkused läände liikusid. Mitte Siiditee või mongolite rännakute kaudu.

Kui Christopher Kolumbus soovis Indiasse jõuda lihtamat teed, siis DaGama läks pikemat teed pidi: võttis oma mehed ja laevad ning hakkas mööda Aafrika rannikut allapoole liikuma, andis vahepeal manri tipule Hea Lootuse Neeme nime, kuna oli suutnud niikaugle lõpuks jõuda. Sealt edasi aga Madaaskarist mööda ja mõnuga India suunas.

Kerala, muutus peale seda saatuslikku käiku väga popularseks tee ja ürtide kavatus kohaks. Kui inglased muudelt riikidelt jõuga laevateed ülevõtsid käis meeletu aengupauk kogu Lõuna-Indias. Inglased tõid oma tehnoloogia, kombed ja tööetika ning muutsid India oma asumaaks. Kui täna Keralas ringi kihutada on igalpool tunda bitilikkust. Avaldugu see siis inimeste käitumises, heas keeleoskuses või lihtsas maitsetuses inglisepärast hommikusööki valmistada.

Vasco Da Gama pärand on sellele kohale aga ülimalt oluline. Ilma selle meheta ajaksid sealsed radžid siiani puuotsas üksteist taga ja loobiks oma roojaga. Vürts ja tee ning ühe hullu saabumine Kochi linna päästis selle piirkonna ning lükkas arenguteel kohe paar sajandit edasi.

Teevesi keema, siga vardasse ja kohalikega juttu puhuma.

---

* Tagaveed (backwaters) – Lõuna-Keralas olev sisemaale ulatuvate jõgede ja soiste alade süsteem, milles paatmajadega ringi seigeldes näeb loodust selle puutumatus vormis ning loomi nendele omases keskkonnas. Paatmajarent oli 6 inimesele ca’ 8000 ruupiat.