Maastricht, Euroopa peaaegu igavaim ülikoolilinn

Hollandiga meenub hetkega liberaalne hipi- ja anarhiahõngulise kanepisuitsetajate gild, mis elunautimiseks ei löö risti millegi ees ette. Seks võõrastega, narkootikumid ning flowerpower aga ei levita oma astlaid kõikjale madalmaades. Amsterdam on oaas tegelikkuses vägagi konservatiivses ning rutiinses Hollandis.

Maastricht vastupidiselt laveerib selle totaalse vastastikkuse piiril, kukkudes päevasel ajal konservatiivse väikelinna poolele, öösel aga tõugatakse linnafiiling kiirelt tumedamatele radadele, avatakse coffeshop’id, jooke voolab ojadena ning eeskujulikust ülikoolilinnast koorub hetkega tuldsülitav lohe, mis kõrvetab, kuid ei tapa. Öös on asju.

Kahe näoga väikelinn

Maastricht ei ole kuigi kaua ülikooli linn olnud ning seda on ka tunda üldisest õhkkonnast. Kui Cambridge ja Oxford, mis on oma olemuselt linnülikoolid ning Tartu ning näiteks Edinburgh olnud ülikoolinnad sajandeid, mille igast poorist õhkub akadeemilisust, siis Maastrichtis puudub muudes alma mater’ites tuntav õhkkond. Noori on küll palju kuid nagu ütlesid sealses ülikoolis tudeerivad eestlased, puudub linnas hipilikkus ja boheemlus, mis Tartus igas nurgas välja paistab.

Maastricht lõi minul hinge kinni liiga sirgjoonelise pildiga. Ma pole näinud maailmas veel linna kuhu oleks rutiin sellises mastaabis sisse kirjutatud nagu seda on Belgia piiri ääres asetsevasse Maastrichti. Kogu linn õhkub keskpärasest proletariaadielust. Ma kujutan ette et kui siin keegi purskkaevu pesuvahendit pannes kogu peaväljaku vahtu täis laseks nagu juhtus paar suve tagasi taaralinnas, tõmmataks peaosaline Maastrichtis rattale või pandaks häbiposti.

Kogu linn tundub olevat justkui ehitatud kindlatest varem valmisvalatud plokkidest, muster on täiuslik ning ükski kild ei ole puudu, tagurpidi, ega katki.

Mõnusa kaosega harjunud tartlasena ei suuda seda linna kuidagi normaalselt vaadata. Olgugi et Pariis ja St. Peterburg on samuti klassitsistlikus lineaarklastris kokku laotud, leidub nendes linnades siiski seda ebamäärast ajalugu, mida ei saa ehitada vaid mis peab ise tekkima. Maastrichtis seda tunnet ei teki.

Rutiin on paralleelselt aga ka hea - tead mida oodata. Kuid liiga mugavaks muutunud Kesk-Eurooplane hakkab peast pekiseks minema ning ei suuda eriti erutavaid uuendusi välja mõelda ega ka endale välja pakkuda. Inimeste elud on niivõrd koordineeritud nagu trammil, kes mujale kui oma etteantud rööpas liikuda ei saa. Igasugune kõrvalepõige ei ole tere tulnud.

Ärge mind aga valesti mõistke …

… Maastricht on lõppkokkuvõttes täitsa mõnus, uimane linn. Suuruselt paras. Jala jõuab peaaegu igale poole. Mõnusad kitsaste, poodidega palistatud tänavarägastikega linnasüda, pargid, monumentidega platsid.

Euroopa ühe esinduslikuma majandus ja sotsiaalteaduste ülikooli välisüliõpilaste rohkus on hämmastav, tegemist on ikkagi maailmaklassi ülikooliga. Jordaaniast Singapurini ning Mehhikost Brasiiliani, kõik rahvused on esindatud.

Maastrichti puhul tekib aga koheselt tunne, et tegemist on „vaga vesi, sügav põhi” tüüpi linnaga, millest ei saa sotti seal vaid nädalake aega veetes ning ringi kolades. Pool aastat ehk oleks see kurameerimisaeg, mil hakkaks mõistma mis sellel linnal tegelikult ka pakkuda on.

Arhitektuurilises mõttes kohtuvad Maastrichtis keskaegsed kindlused klassitsistlike kõrghoonete ning 70date minimalismiga. Aga seda kindlate piirkondade kaupa ning segunemata. Natukene meenutab Maastricht algaja kunstniku paletti, kus pole julgetud hullumeelsust taga ajades värve äärmuslikult segada.

Maastrichti alguse daatumiks võib lugeda 50 aasta ema. kui Euroopas laiutanud roomlased avastasid linna vajalikkuse Kesk-Euroopa kaubateede ristumiskohas. Roomlased kutsusid esimest asustust Mosae Trajectum (eesti keeles "ületades Meuse jõge"). Peale roomlaste lahkumist 4 sajandil asus Maastrichtis piiskopkond.

Maastrichti esimene hiilgeaeg oli 13-15 sajandini, mis Maastrichtis leidis aset ulatuslik rõivatööstuse revolutsioon. Linn kasvas kiiresti ning 14 sajandi alguseks oli linn jäänud sedavõrd kitsaks et alustati uue välismüüri ehitusega.

Maastricht on olnud läbi aegade üks Euroopa tugevamaid kindluseid, mida on läbi ajaloo rünnatud 19 korral nii Austria, Hispaania kui Prantsusmaa poolt. Louis XIV, kuulus Päikesekuningas, juhtis personaalselt rünnakut Maastrichtile 1673 aastal. Prantslaste viimane 1794 aasta rünnaku järgi tehti Maastricht sealse prantsuse provintsi pealinnaks.

Peale Napoleoni kaotust Waterloo lahingus sai Maastrichtist 1815 aastal osa Ühendatud Hollandi Kuningriigist. Kui kuningriigi põhjapoolne osa viisteist aastat hiljem eraldus ja tekkis Belgia, jäi Maastricht lojaalseks Hollandi kuningale. Linn ise on pigem sarnane Saksamaa või Belgia linnadele.

Ülikool ei paista välja

Maastrichti teatakse tänapäeval peamiselt ikkagi sealse ülikooli pärast. Sotsiaalteaduste ning majandus ja juurakraadid Maastrichtist on hinnatud kõikides maailma piirkondades. Kooli süsteem on võrreldes Eesti omaga erinev ning algselt võõrastav.

Kui Eesti ülikoolides peale iseseisva mõtlemise on ka teoorial tugev osa siis Maastricht keskendub enamasti analüüsile ning arutelule. Kiire tulemusega rahulduvale Eestlasele on see esmalt võõrastav, kuna tulemuslikkus ning analüüsivõime tekkimine on vaevaline ning algselt tundub metoodika absurdne. Hilisemalt on aga kõik sealses ülikoolis tudeerinud üliõpilased süsteemi kiitnud.

Mis on aga kummastav on tõik, et ülikool ei paista linnapildis silma. Maastrichti ülikoolil ei ole tavaks saanud peahoonet, muud hooned asuvad linna eri piirkondades ilma erilise reklaamimiseta, raamatukogu on peidetud majaderägastikku ning ühikad on sarnased kõikide äärelinna punasest tellisest hoonetega. Hetkeks tekib tunne nagu Maastricht võõristaks oma ülikooli, nagu konservatiivist inglise parlamendisaadik oma homost poega.

Tegelikkuses ei ole asi muidugi nii, sest kui Tartu on ülikooli linn läbi ja lõhki. Inimesed on kõik ülikooliga seotud, tegevused on akadeemilised, TÜ on linna suurim kinnisvaraomanik siis Maastrichtis on lausa kaks eraldiseisvat linna. Ülikool on nendest üks. Maastricht teine.

Plussid miinused kokku löönuna sain aga vastuseks positiivse tulemi. Kuigi minu adrenaliinisõltuvusest räsitud meeled ootavad alati kaost, uudsust, magnituudi ning pöörasust siis tundus Maastricht lihtsalt igavana.

Kuna aga ausus annab tiivad, siis tegelikkuses on Maastricht ülikena kesk-Euroopa väikelinn, jõe ja sildade, inimeste ja rahuloluga.