Reisikirjad

My Photo
Name:
Location: Tallinn, Estonia

Sündinud iroonik

Monday, April 07, 2008

Suur Vallrahu: sügavuskatsed korallidel

Kell näitab 7.07 hommikul. Löön suhtelise tuimusega kõrvaveeres vibreeriva plärakasti kajutiseinal olevalt riiulilt põrandale ning ajan käed ja lõuad rammestusest laiali. Päeva esimesest sukeldumisest on möödas 2 tundi ning unele naasmisest kõigest 30 minutit. Tean, et mõne minuti pärast pean olema külmal ahtritekil ning ajama endale ümber niisket ja külma kummikondoomi, misjärel järjekordselt allveekosmosesse sisenen.

Miskipärast valdab mind tunne nagu ma peaksin täna miskit meeles pidama, midagi tegema või ütlema. Tunne on umbes nagu siis kui su emal on sünnipäev ja sa ei suuda koheselt hommikuvalguses seda meenutada vaid käid nagu imbetsill poole lõunani mõru nägu ees ringi nagu üritaks oma kahe ajurakuga kvantmehaanikat välja mõelda.

Ahter on külm nagu prognoosisin, olgugi et väljas on hommikukohta üllatavalt soe ning veetembiks näitab suur kraadiklaas 23 kraadi, tundub talvine Korallrahu siiski kuratlikult jäiselt.

Hammaste plaginal ajan selga kalipso ning meelerahuks näen, et kogu punt, kes oma teisele sukeldumisele kihutab, magab veel püstijalu. S**** kah, vees on soe, sealt oleme me tulnud. Päike hakkab ennast vaikselt ilmutama ning juba kuldab veerest Kangoroo Exploreri nimelist pargast.

Loomulikult on meeskond eilase öösukeldumise järel unustanud ainsana minu ballooni õhuga täita ning keegi on vedanud minema mu lestad. Minut hiljem kargan juba täis varustuses, mille hinnanguline kaal on kuskil 40 kilogrammi kandis, vette ning kerge märguande peale lasen vestis õhu välja. Laskun letargiliselt hommikupäikesest sillerdavasse vette.

Kompanjonid lehvitavad 20 meetri pealt ning viipavad, et auru juurde paneksin ja nende juurde väntaksin. Kontrollin õhku, 200 atti. Piisav. Võtan suuna sügavaima rahu poole, kus sukeldumisbriifingut läbi viinud Marki sõnul peaks elutsema üks tema kogemuse järgi suurimaid kaheksajalgu.

Veealune maailm on rahulik, letargiline isegi, kuid adrenaliinirohke. Väga kummaline tunne. Süda peksab, kuid liigutused toimuvad kiirusega n-100. Korraga nagu kiirendataks ja pidurdataks. Eriti tekib selline tunne kui näed kauguses enda poole mõnda hailist uimerdamas. Üldjuhul Korallil Suurt Valget haid, tuntud ka kui Inimesetapja, ei ole. Külla aga ujub siin ringi identsena paistev Valgetipphai ning võib leida ka Haamerpeahaid, kes on umbes nagu Järva-Jaani autopede, kes ründab valimatult igaüht kes tema haardetsooni peaks sattuma.

Kui kuidagi peaks sukeldumissüütule inimesele seletama milline üks korralik korall või sellel toimiv elu välja näeb tuleb esimesena meelde Picasso. Korallid on läbisegi, seitset eri värvi, kümmet eri kuju, tosinajagu elukaga igal ruutmeetril.

Kes arvab aga, et korallid on pehmed, pehmed nagu sai siis te eksite. Korallid, mis kasvavad kuskil 1-2 cm aastas on kõvad nagu kivi ning teravad kui Samurai mõõk. Hetkeline kokkupuude kivimonstrumiga ning jäljed omistatud kogu eluks. Mul on juba ette näidata korralik kirjatehnika vasaku jala reiel ning paremas peopesas.

Kui jätta välja fakt, et mõnda koopasse ronides proovib mõni kaheksajalg sind kergelt emmata või peakohal ujuvad astel raid, just noodsamad tänu kelle täpsele sihikule kaotas maailm Krokodillipüüdja Steve Irwini, on elu miinus 20 meetri peal uskumatult kodune.

Uskumatu, aga et, vanake, kes suutis aastaidvigastamatuna maadelda planeedi suurimate kiskjatega, mees kes kandis madude vastumürki endaga kaasas nagu muud kahejalgsed prille, tõukab täna taevast ostukäru kuna miski pannkoogilaadne elukas natukene lõbutseda tahtis.

Hakkan mõistma ka üldise toiduahela loogikat ning suhtelist morbiidsust. Kergete uimeliigutustega mööda koraali ujudes ning kogu seda värviplejaadi ja elukirevust jälgides paneb tähele selle hierarhia paikapidavust. Ühel hetkel mööda koralli ringi uimerdav krabiline leiab ennast minu silme all endast 18 korda suurema vikerkaare värvis kala seedekulglast.

Mõni hetk hiljem, ma ei ole kindel kas tegemist on sama kalaga või mitte, kugistab vikerkaart juba järgmisest klassist uimeline, kes minu kui samuti karnivoori suhtes tingliku respekti ülesse näitab ning eemale ujub.

Olgugi et õhku jätkub, vesi on soe ning palju huvitavat nõuab veel avastamist, hakkab esimesena ahistama mask ja siis toru, mis huuli prunti ajades hingekosutust pakub. Räägitakse et läbi õhutoru on võimalik nii oksendada kui sülitada. Viimast katsetan esimest mitte.

Hämmastav asi on see et vee all on võimalik peale viipekeele ka täiesti tavaliselt vesteldes suhelda. Uitasime sõbraga mööda ühte koralli ringi kui kuulen kuskil miskit laulu. Mõtlesin, et nüüd on siis lämmastikumürgitus peal ning võimust võtnud hallutsinatsioon, kui taipasin et minust meetrijagu eespool ujuv säga rahumeelselt „Sepapoisse” laulab. Siinkohal palun kõigil naerda.

Aga jah, mõtteid tekib vee alla palju. Minu primaarne obsessiooni allikas oli mõte, et kuidas võiks üks või teine nendest elukatest kes mu ümber sebivad paneerituna või supis mekkida. Pidev luul oli sellega seotud. Lolli inimese ja lapsesuuna rääkisin selle mõtte välja. Järgmiselt sukeldumiselt tulles oli üks instruktor kaasa vinnanud Merikurgi nimelise eluki, kes näeb välja nagu mustas kiles doktorivorst. Hetk hiljem viilutas laevakokk juba merest tulnut ning võin mõnutundega öelda et kõike mis tundub söödav suhu pista ei tasu. Või oli siis kokku oma elus varem vaid putru keetnud.

Igal juhul taas pinnal, jalgealuseks laevaahter, linalakk kuivaks nühitud ning kerge eine sees, asun sukelduspäevikut täitma:

Primaarsissekanded:

Allamineku aeg 06.35
Ülestuleku aeg 07.22
Põhjaaeg 35 minutit
Sügavus 18 meetrit
Allesjäänud õhk 40 atti (alustatud õhk 200 atti)

Sukeldumise kirjeldus:

„Esimene ametlik üksisukeldumine. Hinges valitses väikene hirm, pole varem sügavusi ilma julgestuseta võtnud. Aga usun, et saime hakkama. Kolasime Easti Timori nimelisel rahul ning viskasime silma igasugu pudi-padile. Mis oluline, nägime suurt merikilpkonna letargiliselt ringi sebimas, koralli alumises osas, nii 30 meetri sügavusel, kuhu minul luba kukkuda pole, silmasime tänu heale nähtavusele ilusat 6 meetrist Valgetipphaid. Nagin ära ka kõikide poolt palju mainitud Nemo, kes koos isakalaga rahulikult korallis sabistas. Juu oli mida pesta. Niisiis, nüüd kiire dušš, söök ja 2 tunni parast järgmine minek.”

(väljavõte sukeldumispäevikust 07.07.2007; Korallrahu, Austraalia)

* * *

Austraalia läänerannikut mööda laiutav Korallrahu ehk täpsema virukeelse nimega Suur Vallrahu, koosneb hunnikust erinevatest sukeldutavatest rahudest, mis ilma suurema karata sinu ees lahti rulluvad. Ütleme nii, et kui kellelgi on üldse soov sukeldumisega tegeleda, siis palun seda just siia, Korallrahule, tegema tulla.

Korallrahu ise on maailma suurim elusorganism, mis on ainsa Planeet maa „elukana” võimalik jälgida kosmosest. Vallrahu lösutab 2600 kilomeetri pikkusena pikki Austraalia läänerannikut ning hakkas moodustuma väidetavalt kuskil 20 000 aasta tagasi.

Kattes ligikaudu sama suure ala kui 8 Eestit, kuulub Suur Vallrahu alates 1981. aastast UNESCO heritaaži ning rahu külastades või seal sukeldudes hoitakse kinni reeglist: kaasa võetakse vaid pilte ning maha jäetakse vaid mullid (õhumullid siis).

Austraallastele omaselt peetakse kõike loodusliku pühaks ning korallrahud omavad rannikulelavate kängurumaalaste jaoks tõeliselt omapärast aurat.

Vallrahu on üks variatiivsema loomastikuga keskkond maailmas. Vallrahu peavads oma koduks kuskil 30 erinevat vaalaliiki, 6 merikilpkonna liiki ning siinsete saarte lahesoppides võib leida ka krokodille.

Vallrahupiirkonnas hakkasid esimesed korallid moodustuma juba kuskil 25 miljonit aastat tagasi, kuid konkreetsem rahu moodi moodustis hakkas tekkima alles kuskil 20 000 aastat tagasi.

Toona ei katnud tänast korallipiirkonda veel vesi, kuid juba 15 000 aastat hiljem, mil veetase oli tõusnud mõne kohas lausa 120 meetrit võisid esimesed kosmoserändurid (sic!) näha Suurt Vallrahu tema tänases maiesteetlikkuses.

Suure Vallrahu armust ja toiduküllusest elab umbes 70 erinevat aborigeeni suguharu, kes on piirkonda asustanud juba vähemalt 10 000 aastat. Eurooplastele sai rahu tuntuks peale seda kui Okeaania piirkonnas palju ringi tuuseldanud HM Bark Endoveri kapten James Cook Korallrahul karile jooksis ning märkimisväärset kahju kandis. Aastaks oli 1770 ning kalendris ilutses juulikuiselt number 11.

James Cook sai mõned päevad hiljem oma laeva tõusuajal karilt küll lahti, kuid Vallrahu ennast enam unustada ei suudetud.

Külastades koralle

Korallile võib tulla niisama nina nokkima ning läbi veesillerduse seda ilu vaatama. Teha umbes nii nagu James Cook aastad tagasi. Parkida oma pargas kuskile korallile ning mõnusalt puhata, kala püüda ning rahulikult kaugusesse vahtida.

No kurat. Mul on veel natukene eluvaimu sees ning ainuõige viis Vallrahule tulekuks on ikkagi lestad jalas ja hapnikuballoon otsapidi molus. Ka muuseumi võib ju silmad kinni minna kuid mis sellest tolku on.

Niisiis, kui me Eestis enne aussisse[1] rännakut sukeldumiskursustele siirdusime ning päevadekaupa Aura veekeskuses ujujaid altpoolt ehmatasime, ootasime pikki silmi seda hetke kui saaks lestad jalakülge siduda ning Vallrahul vette kalpsata.

Hinnad on sukeldumisel Austraalias samad, mis meil. Kuid kurja, kus siin on selge ja mõnus vesi, soolane kui Kuradi Sülg, aga mõnus. Kolmepäevane vedelemine laeval, millede lõbustusteks 3 sukeldumist päevas, lõbus hunnik elunautijatest sukeldujaid ning kokanduspärliteks nimetatavad õhtusöögid.

Sukeldujad on isevärki kollid. Muhedad ja ausad, keegi ei valeta, keegi ei varasta, ainus mis neid edasi tõukad on uudishimu ja soov saada uusi elamusi. Meie pargasel viibimise teisel päeval tuli pardale venku nimega Sergei aka. Sir Gay. Põhi kutt, kes saltoga sukelduma hüppas ning igal õhtul Schivas Regalist ennast kukeks jõi. Kuidagi kodune tunne tekkis kohe.

------------------------------------------------------

Majandusgigant Vallrahu

Pikantne Vallrahu majandusnali. Nimelt on Korallrahu uskumatult kasumlik ettevõtmine, mille käibed meie riigieelarve kanti liiguvad ning mille rentaablust ei julgeks numbriga väljendadagi.

Ütleme siis nii et käive turismist on Korallrahu OÜ aastaaruandes, seda nüüd küll 2005 aasta seisuga ligi 50 miljardit krooni ning kalatusest kuskil 10 miljardit krooni. Tööd annab kuskil 10 000 tuhandele kalamehele, reisikorraldajale, sukeldumiseksperdile ja teadlasele.

Rääkides aga turismist siis aastas veetakse korallile kuskil 2 miljonit inimest. Minnaks siis niisama kaema kristallselges veel paistvaid värve või mitmepäevasele peatusele mõnele ankrus seisvale laevale, kust siis hea sukelduda või niisama puhata.

------------------------------------------------------

Retsept

Grillitud punane riffahven merekarpide ja musta riisiga

Koostis

Riffahven/ merekarpe/ kaheksajala koibi/ seeni/ küüslauku/ soola/ pipart/ laimi/ võid/ musta riisi/ ürte(basiilik, tüümian)/ valget veini/ hea tuju …

Kokkupanemine

Kuna põhiaur laeval või siis merel üldiselt läheb sukeldumisele, kalapüügile või lihtsalt vedelemisele, on ka mereltehtud road lihtsad ja kiired. Ääretult maitsvad, kuid kiired.

Kui grill on kenasti kuumaks aetud tuleb puhastada ahven, mida suurem seda parem, ning segada kokku küüslauk, seened, või, ürdid, merikarbid ja kaheksajala osad, lasta kokku laimiga ning pista kogutäiega kala kõhtu. Edasi haarata kättesaadavad puupulgad, nöör või traat ning „õmmelda” kala alt kinni.

Võtta üks põlemis kindel, kuuma kannatav alus ning kala, sellele ujuvasendis toetuvana, grillile asetada. Kõik. Kergelt siis grillida ning siis koos musta riisiga süüa. Riis enne keeta. Vein pokaali valada. Tehtud!



[1] Aussi – Austraalia lühend.

Land Down Under: heidikute maapagu

Austraalia on vabaõhuriik. Aussid lähevad tuppa vaid

selleks, et peldikut kasutada. Ja seegi on alles viimase aja areng.

Barry Humphries
näitleja

Maailma suurim saar on viimastel aegadel tähelepanu keskmes igas elemendis. Australian Open tennises, jalgratta mitmepäevasõidud ning pidevad MM etapid purjetamises jõuavad pea igal õhtul läbi väriseva pildilise telekapurgi igasse maailma kodusse.

Pärast 23 tunnist lendu Dubaist Austraalia suurimasse linna Sydneysse ei ole vahet kes sa oled, kust sa tuled või kuhu sa täpselt maandusid, sest ainus mida sa näed on oma silmalaugude sisepooli. Vale liigutus … maga lennukis, sest see mis Austraalias vastu vaatab tuleb täie kindlusega ilma silmalaugudeta kaeda.

Mehed kes meiega nii öelda ketsitallad vastakuti maakera kuklapoolel ringi vantsivad on kohapealt vaadatuna igas mõttes vägagi õiget pidi, keel arusaadav ning jutt lobe. Mõnusad mehe, naised ja lapsed.

Võrreldes aga põhjapoolkera rahvastega on nad kuidagi väga eluterved, maalähedased ning head inimesed. Rahulikud, tervete hammastega ning naerusuised aussid võtavad sind kohe kui sõpra, kutsuvad kõrtsus oma lauda, viivad ööseks koju ning annavad ka viimase sigareti kui sul selleks soov peaks olema.

Pealinn Sydney on üllatavalt loogiline ja ilus linn, põhimõttel kaks põhitänavat põhjast-lõunasse ning pisemad tänavad ida-lääne suunal ei lase eksida isegi esmakordselt linnas kolavatel inimestel.

Georg Street ja Pitt Street on põhilised tänavad kus kogu linn elab, veidi eemal asub Warf, kust liiguvad alused Manlyle ja mujale Sydney lahe piirkondadesse. Sealt aga vaid mõnisada meetrit ning juba paistabki elegantne, suursugune 1972 aastal ehitatud Sydney Ooperiteater.

Linn on mõnusalt kompaktne, mis annab sellele metropolile äärmiselt koduse õhustiku. Taaralinnapoisina on suured konglomeraadid mulle alati alguses võõrastavad. Sydney, mitme miljoni linn aga tundu kohe esmatutvusel nagu oleks astunud oma vanavanematekoju kus pakutakse koduseid kaeraküpsiseid ning vaadatakse Aktuaalset Kaamerat. Soe tunne ühesõnaga.

Kui sõita aga mööda rannikut kenast põhjapoole, Sunshine Coast’i ja Surfers Paradise’i poole trehvab enne teele Queenslandi keskuseks nimetatav Brisbane linn. Kõrge, veemekine rannikulinn, kus vana ja hea koloniaalajastu Inglismaa kohtub modernse klaasi ja terasega.

Kaks linna milleta Aussis ei ole see mis ta on. On ka Melbourn, milles on suurim kreeklaste kogukond peale Ateena ja mida peetakse kõige hipilikumaks linnaks mandril või siis idas asub Perth, mis ei kuulugi mitte mingisse kategooriasse. Täielik kaofooniline harmoonia.

Ühesõnaga on Austraalia nagu pisikene Tartu, aeg venib mõnusalt, inimeste suurim mure on kus teha järgmine pint õlut või kohtuda õhtul sõpradega. Loodus on maaliline, kliima mõnus, ookeanis vähe haisid ning elu ilus.

Mina olen siin. Kus kurat sina oled?[1]

Austraalia Turismiamet alustas paa aastat tagasi võimast turunduskampaaniat riigi tutvustamiseks. Loodi meeletu hunnik materjale, veebilehti ning videoid, et tutvustada selle riigi unikaalset loodust, kultuuri ja kõike mis sinna vahele jääb. Hüüdlauseks oli „Mina olen siin. Kus kurat sina oled?”

Veest välja hüppav bikiinides naisterahvas või metsast ilmuv korralik kängurupüüdja proovivad selle lausega inimesi riiki meelitada. Ja teate mis see toimib. Enne kui sa seda taipad haarad juba raha järgi ja lippad pileteid ostma ja puhkus planeerima.

Tõsi on aga see, et Austraaliasse minekul ei tasu alla kuu midagi planeerida. Kuu on miinimum, et jõuda teha tripp rahulikult Melbournist mööda rannikut läbi Sydney ja Brisbane ülesse Cape Tribulationi ja Darwini kanti. Või kolistada rahumeelselt Vallrahul. Või kihutada läbi mandri Perthi Ida-Austraalias. Juba Sydney elu uurides kulub kuukene lihtsalt

Niisiis, kus kurat te veel olete? Tõmmake kohe lipsud kaelast ning pange pläffid valmis. Kebige Austraaliasse.

-----------------------------------------------------------

Land Down Under

Kui soov pea alaspidi käimiseks olemas, siis tuleb hakata viisat taotlema. Eestlased saavad seda teha väga lihtsalt: internetis 24 tunniga. Nimelt vaja täita Austraalis Migratsiooniameti kodulehel vorm, kanda kängurumaa arvele 750 krooni raha ning Tere Tulemas!


Austraaliasse sõitmisel tuleb arvestada vähemalt kahe lennuga, millest pikim kestab u. 20 tundi. Odavaimad lennupiletid Tallinnast algavad 15 000 kroonist pluss lennujaama maksud.

Kuna maa on suur ja asub kaugel, siis tasuks reisiks varuda vähemalt kuu aega. Ka sel juhul tuleb kalendriga kõvasti võidu joosta, et sellest omapärasest mandrist mingisugunegi ülevaade saada. Austraalia külastamiseks sobivad pea kõik aastaajad. Tuleb ainult arvestada, et troopilises põhjaosas on suvel (detsember - märts) vihmaperiood ja sügiseti ja kevadeti Tasmaanias ning Melbourne'i ümbruses väga heitlikud ilmad. Talvine (juuni - august) temperatuur on põhjaosas aastaringselt 25-35 kraadi vahel, lõunapool ja sisemaal võib see langeda alla 10 kraadi.

Austraalias on kolm erinevat ajavööndit, mis on 7 - 9 tundi Eesti ajast ees. Elektrivõrk kasutab 240V pinget, kuid kohalikust selvepoest tuleb osta adapter. Harjumatu on veel vasakpoolne liiklus ja kiiresti saabuvad jahedad ööd. Päike paistab päeval põhjast, seda tasuks meeles pidada looduses taevakehade järgi orienteerujatel.

Kohapeal pakutakse majutust ja grupireise absoluutselt igale maitsele ja rahakotile. Voodikoht noortehotellides maksavad 17-23 AUD (1 AUD = 10 EEK), u. 50 AUD eest saab korraliku kahese toa soliidses külalistemajas või Bruce Higwayl (see on suurim maantee, mis paneb Sydneyst otse mööda rannikut nii palju põhja kui manner seda lubab. Peaaegu kuni põhjatipus asuva Darwinini välja) rämeräpase automotelli 35 dollariga.

Ühistransport toimib linnades hästi, kuid maapiirkondades on kohati olematu. Vaatamata sellele, et tegemist on populaarse turismikohaga ei pruugi suurlinnadest kaugel käia rohkem kui üks buss nädalas, kui sedagi. Vahemaad on pikad ja sõit mitte kõige soodsam (u. kroon/kilomeeter). Kel aega, võib pikemaid vahemaid läbida rongiga, mis on mugav aga veelgi kallim.

Qantas pakub siseliinidel ülisoodsaid hindu, lennud on broneeritavaid ainult internetis. Parim viis looduse nägemiseks on siiski auto rentimine. Sõltuvalt kohast, autost ja muudest tingimustest on rendihinnad 30 AUD - 150 AUD päevas. Bensiin on odavam kui Eestis u. 0.95 - 1.25 dollarit liiter.

Toit on Eestiga võrreldes 1,5 - 2,5 korda kallim, õlu u. 2 korda kallim. Riided, kodutehnika, tarbekaubad jm. on selle eest odavamad kui Eestis. Arvestada tuleb sellega, et väheasustatud sisemaal on kõik kuni 1,5 korda kallim kui suurlinnades. Tihti on seal lähima asustatud punktini enam kui 500 km. Mäletate silte „Last gasstation in 500 miles. Need ei ole mingi luul ega filmides nähtud oportunistlik hirmuplakat. Samuti nagu kuhjadena kiirteeservi ääristavad kängurulaibad.

Austraalia kaunis pealinn asub eurooplaste poolt esimesena asustatud ning loodud Uus-Lõuna Walesi ehk New South Walesi piirkonnas. Uus-Lõuna Wales on Austraalia suurima rahvaarvuga osariik, enamus inimesi elavad rannikuäärsetes suurlinnades Sydneys, Wollongongis ja Newcastle'is.

Sydneyst sada kilomeetrit sisemaa poole jääb osariigi üks kauneimaid rahvusparke Sinimäed. Lõputuna näivate kõrgete kaljunukkidega mägi on nime saanud orgudel laiuvatelt eukalüptidelt eralduva sinise vine järgi. Eriti hästi on see nähe päikesetõusu ajal.

Ranniku lähedalt kulgeb põhja-lõuna suunaliselt kogu osariigi idarannikut kattev Põhja-Queenslandist algav ja Victorias lõppev Suur Veelahkmeahelik (Great Dividing Range), mis on Austraalia pikim ja suurim mäestik.

Wollongongi lähistel ulatuvad mäed rannikuni pakkudes kauneid vaatepilte. Osariigi lõunaosas asub Austraalia kõrgeim mägi Mt. Kosciuszko (2230 m), mille lumikate sulab vaid mõneks suvekuuks. Sellest piirkonnast saab alguse ka peamiselt lumesulamisveest toituv jõgi Snowy River. Samuti asub seal tuntud suusakuurort Thredbo.

Osariigi põhjapiiril asuv surfarite paradiisina tuntud Byron Bay linnake on Austraalia kõige idapoolseim punkt. Selle kauni linna rannal asub ka punkt, mida puutub hommikune päike kõige esimesena planeedil.

Nagu öeldud, liikudes mööda ranniku edasi põhjapoole satume kohta millel ongi nimeks Surfarite Paradiis. Seda aga siis juba Quunslandi osariigis.

Queensland meelitab oma aastaringse meeldivalt sooja kliimaga mitte ainult turiste, vaid ka lõunaosariikide austraallasi. Pealinna Brisbane'i ja sellest 100 km lõunapoole jääva Gold Coasti vaheline ala Surfers Paradise on kogu riigi kõige kiiremini arenev piirkond. Järjest rohkem kolib siia austraallasi maa eri paigust, kas siis pensioni veetma või selles päikeselises paradiisis uut elu alustama. Selles piirkonnas on kindlasti ka kogu Austraalia suurim lõbustusasutuste tihedus.

Pea kogu osariigi piiri ulatuses sadakond kilomeetrit rannikust kulgeb maailma suurim elusorganism, mida võib näha ka Kuult - Suur Vallrahu (Great Barrier Reef). Tuhandetest korallisaarekestest koosnev riff on ligi 2300 kilomeetri pikkune. Queenslandi idaranniku keskosas on ka hulgaliselt väikeseid saarekesi, neist kaunim on ehk UNESCO Maailmapärandisse kantud liivasaar Fraser Island.

Queenslandi põhjaosa jääb täielikult troopilisse vöötmesse. Sealt võib leida hulgaliselt kauneid vihmametsi ja loodusparke, nagu Cairnsist u. 100 km põhja jääv Cape Tribulation.

Juba mainitud Cairnsi võib võrrelda Eesti plaanis Pärnuga. Muretu ja kaunis puhkuseparadiis, kus ilm ei ole kunagi pilvine, vihmane või jahedam kui 28 kraadi. Peamine Vallrahule liikumise paik, sukeldujate meka, tuulesurfimeeste redutus kants.

Ütleme sedasi, et kui sa mingil põhjuselt tunned, et Cairnsis on igav või kuidagi sombune siis oled sa kas Nuustakul või debiilik. Võimas energiapaik täis sallitallajatest rändureid, koduseid päkkpäkker hotelle, kõrgklassi kasiinosid ja resorte. Paradiis maal!

-----------------------------------------------------------

Vanglasaarest Päikeseranniku ja Vallrahuni

Nimi Austraalia pärineb ladinakeelsest sõnast Australis, mis tähendab lõunapoolset. Legend „tundmata maast lõunas” (terra australis incognita) ulatub tagasi Vana-Roomasse ning oli, olgugi, et ilma igasuguse tegeliku tõestuseta, tuntud paik ka keskaja geograafias. Esmakordne sõna „Australia” kasutus inglise keeles pärineb aastast 1625.

Inimasustuse vanuseks „tundmata maal lõunas” peetakse ligikaudu 45 000 aastat. Esimesed austraallased olid tõenäoliselt tänaste aborigeenide eellased, kes liikusid saarele muudelt saartelt, kuhu tuldi aga maismaalt.

Esmakordne kirjalik Austraalia mainimine toimus 1606 aastal, mil Hollandi maadeuurija Willem Janszoon seda Cape Yorki poolsaarelt silmas. 17. sajandi jooksul kaardistasid hollandlased kogu Austraalia lääne- ja põhjaranniku joone, kutsudes seda riiki Uueks Hollandiks. Olenemata sellest aga ei astunud Holland ühtegi sammu et seda tohutut maalahmakata asustama hakata.

1770 aastal seilas kapten James Cook aga Austraaliale ligi teiselt poolt, kaardistas idapoolse rannajoone ning kuulutas selle Briti omandiks. Nimeks pani Cook maalapile New South Wales. Ekspeditsiooni edukus andis aga tõuke loomaks uuele maalapile suursuguse vanglakoloonia.

New South Walesi loodud Briti Trooni koloonia sai alguse Port Jacksoni asustamisega kapten Arthur Phillip’i poolt 26. jaanuaril 1788 aastal. Sellest päevast on saanud ka ametlikult vabariigi aastapäev või riigipäev.

Tasmaania, algselt tuntud ka kui Van Diemen’i maa, asustati 1803 ning muutus eraldi kolooniaks 1825 aastal. Lääne Austraalia alad hõivas Ühendkuningriik 1829 aastal ning riburada loodi erinevad kolooniad ning piirkondlikud osariigid: Lõuna Australia 1836 aastal, kõige lõunapoolsem osariik Victoria 1851 aastal ja Suure Vallrahu osariik Queensland 1859 aastal.

Nii Victoria piirkond, kui ka Lääne Austraalia osariik loodi vabadena, kuid asustati hiljem siiski vangidega kodumaalt. Põhja Territoorium eraldati lõunaaustraaliast 1911 aastal ning need kaks maalahmakat jäid vangidest vabaks. Süüdimõistetute vedu Maale Seal All lõpetati 1848 aastal, kui asunikud selle vastu tugevalt protestisid.

Aborigeenipopulatsioon, mida eurooplaste sissetungi hetkel arvati olevat 350 tuhande ligi, langes ääretult kiiresti kogu 150 aastase „okupatsiooni” ajal, põhiliselt tänu nakkushaigustele, pidevale ümber kolimisele ning kultuurilisele desintegratsioonile. Laste eemaldamine oma vanemate juurest, mida paljud Euroopa ja aborigeeni ajaloolased nimetavad genotsiidiks, on samuti üheks populatsiooni vähenemise põhjuseks.

Paljud seda fakti ei tea kuid ka Austraaliat tabas „kullapalavik”. Tohutu jooksmine kullale algas 1850 aastal. 1855st kuni 1890 aastani lõi iga koloonia piirkond omale enda valitsuse, mis tegeles kohalike muredega, kuid siiski säilitas oma koha Briti Trooni alamana.

Koloniaalkontor Londonis valitses enamuste teemade üle, põhiliselt välispoliitika, kaitse ning internatsionaalse laevastiku osas. 1901 aasta esimesel jaanuaril, peale aastast planeerimist, konsultatsioone ja hääletust sündis kolooniate föderatsioon. Lõppude lõpuks sündis kogu sellest Austraalia Ühendus Briti Impeeriumi ülemvõimu all.

1999 aastal otsustasid Austraalia hääleõiguslikud liikmed vähem kui 5%lise enamusega, et ei soovi saada iseseisvaks riigiks ning omada presidenti mille valib parlament.

-----------------------------------------------------------------

Austraalia reeglitega jalgpall

Tegemist ei ole mingi erilise uue liikumismalliga jalgpalliväljaku piirides. Ei, ei, ei. Tegemist on täiesti ebardliku, kuid rämedaltpõneva lahendusega oma laupäeva õhtuid veeta. Põhimõtteliselt on tegemist vaid Aussis mängitavaspordiga, mis on segu ragbist, jalkast, maadlusest, käsipallist ja kurat teab millest veel.

Põhimõtteliselt on platsil korraga 2 korda 18 meest, kes ovaalsel hiigelväljakul üritavad kurgipalli mõlemas väljakuotsas oleva nelja lipuvardale sarnaneva toika vahelt läbi saada. Võib lüüa jalaga, kuid visata ei tohi, palli tuleb rusikaga pihust edasi lüüa.

Kogu mängu vältel ei suutnud ma reeglitest midagi aru saada, ei suutnud neid mulle seletada ka ükski kohalik mänguhuviline. Aga kuradi huvitav.

Järgmine rahvuslik mäng on loomulikult ragbi. Austraalia koondist kutsutakse Wallabies. Mõnusalt suured mehed, kes on väga head, kuid siiski mitte parimad. 1991 aastal võideti küll Inglismaad MMi finaalis, kuid oma vanalt rivaalilt naaberkantsi Uus Meremaa koondiselt ehk All Blacksilt saadakse ikka tihemini kolki kui võitu.

On veel terve hunnik kõiksugu muud sporti, mis Kängurumaast kuuma paiga teeb. Tennis, golf ning loomulikult naiste korvpallitüüpi mäng. Järjekordne täielik jaburdus, kus väljaku otstesse on paigutatud postiotsa imelikud korvid, kuhu alt, nagu 5 klassis tabamus üritatakse saada. Ja naised vihuvad seda mängu nii, et silmad märjad.

-----------------------------------------------------------------

Vidinad

- Austraalia on väikseim kontinent maakeral. Austraalia on maailma suurim saar

- Akubra on eriline laiaääreline Austraalias kasutatav kaabu. Talumehed ja välitöötajad kasutavad seda, et hoida ennast liigse päikese eest.

- Maailma kõige kiiremini kasvav puu on Austraalia eukalüpt. Puu võib kasvada kuni 10 meetrit aastas.

- Pool Austraalia kontinendist on antud farmeritele lammaste kasvatamiseks. 1987 aastal loeti Austraalias kokku 150 miljonit lammast ehk umbes 7 lammast inimese kohta.

- Britid, kes ka saare enesele võtsid, vedasid sinna kõik mittevajalikud isikud ehk vangid, poliitilised opositisnäärid ja mässajad. Umbes 160 000 inimeste veeti Ühendkuningriikidest teiselpool maakera asuvale saarele.

- Umbes 45 000 Austraaliasse laevatatud vangist olid iirlased, 1848 ja 1867 aasta ülestõusude juhid ja osavõtjad.

- Nimetatakse nelja eri tüüpi bumerangi – „konks”, „jahimees”, „nui” ja „V”. Kõiki kasutatakse jahiks ja sõjapidamisel, kui ainult „jahimees” naaseb visates peremehe juurde.

- Austraalia jaguneb kuueks osaks - New South Wales (NSW), Victoria (VIC), Tasmania (TAS), South Australia (SA), Western Australia (WA) ja Queensland (QLD).

- Tasmaania Kurat on ka tegelikult olemas.

- Melbournis on pärast Ateenat maailma suurim kreeklaste kogukond.



[1] Mina olen siin. Kus kurat sina oled? - tegemist on Austraalia viimase turunduskampaania slõuganiga, mis inglise keeles kõlab „I am Here. Where the hell are you?”

NZL* : maalapp looduse armust

Ma olen veendunud, et meil kõigil oli hea meel Uus-Meremaalt lahkumise üle.

Tegemist ei ole kuigi meeldiva kohaga. Kohalikud pärismaalased on

mõistuselt ääretult lihtsad … ning suurem osa inglastest on aga

ühiskonna heidikud.

Charles Darwin 1860

Uus-Meremaa paitab kuuldes iga kord mingit kummalist ajukurdu ning summutab välja igasuguse muu heli. Maailma teiseks saapaks kutsutud maalapp püsib puhtalt looduse armust ning maakoorekihtide laiskusest end liigutada.

NZL on planeedi kõige seismilisem paik, asudes täpselt kahe maakoorekihi kattumiskohal. Ärevat tekkimist kinnitavad ka Lõunasaare metsikud mäestikud ning Põhjasaare lugematud termid, mille mädamuna lebra juba kaugelt silmi kipitama ajab.

Laotades endale ette poest kiiruga ostetud maailma kaardi, mis oma suure kirjaga „Le Mond” kinnitab, et adrenaliinist märg pihk on haaranud vale keelse voldiku. Vahet pole. Laotatud kaart kinnitab tõde, et Uus-Meremaa on kaunitest maarjamaa voortest ja lauskmaadest kõige kaugem loogiline reissiht maakeral. Seda juhul kui tõmmata joonlauaga sirgjoon Viru Väravast Wellingtoni Ülikooli peahooneni.

NB! Maailmas on kolm asja mida kutsutakse kiwi. Esimene on ka meil tuttav hapukas roheline puuvili. Kaks järgmist on aga vaid kaugel saarel elutsevad olendid. Üks on munev pika nokaline lind teine aga uusmeremaalane ise.

Saarimööda ringi sõites võib Aucklandist alustades näha lõputut helerohelist lainetena vonklevat põllumaad, millel tuhandeid valgeid täppe nagu kärbseseene sirmi, mis lähemale jõudes osutuvad hoopis lammasteks. NB! Uus-Meremaa on ainus riik, kus üht liiki koduloomade arvukus ületab inimeste arvu. Kordades.

NZLis elab kokku ligi 4 miljonit inimest. Nendele vastukaaluks on karjatada aga ligi 40 miljonit lammast. Lambad on kõikjal. Isegi Uus-Meremaa rahvusroog on lambast. Hangi nime kandev söök valmistatakse lambaliha ning lisandite keetmisel/kuumutamisel/hautamisel kuumas maapõue vees või selle aurudes.

Polüneeslaste ja pākehā (eurooplased maori keeles) kulinaaria kokkusegamisel saadud tulemus pakub euroopalikku söögikunsti polüneesiapärase valmistamisega. Veel üks viis hangit meetri sügavune auk, sinna põhja visatakse umbes neli tundi leekides kuumenenud kivilahmakad, mille otsa visatakse märga riidesse keeratud liha ning muu vajalik ja maitsev. Auk aertakse kinni ning toit valmis seal kolm tunnikest. Maitse on suitsune ja maapõuene. valmistada kuulubki iidsete polüneesia maoride veimevakka ja käib sedasi: kaevatakse

Maorid saabusid sellele kaunile saartekolmikule (peale põhja ja lõuna saare kuulub saartegruppi ka kolmas, kõige lõunas asuvam ja pisem saar Stewart Island) Vaikse ookeani erinevatelt saartelt Paapuast ja Marshalli saartest kuni Lihavõtte saarteni keset suurt veepõldu.

Jätkates aga sõitu Põhjasaarel, suunaga Lõunanabale (kuhu muuseas järgmise peatüki peategelane Sir Edward Hillary oma vanemas eas esimesena maailmas mootorkelkudel libisesid), paiknevad teepeal ristseliti ees virnas mägesid, mille kuklal platoo, mis ei sarnane mitte millegagi mujal maailmas. Pilt sarnaneb Mad Maxi filmidest nähtule, hüljatud, liigkontrastne, igavikuline ning toores. Ja need värvid, tume kollasest helesinise ning tumelillani, mõni hall ja punane toon vahele.

Ette jääb Wai-O-Tapu looduspark, termide kogum nii öelda, kus maapõue kuumad gaasid ja vesi loodulikku ilu pakub. 80 meetrit sügav Šampanja Basseiniks hüütav aurav tulipunaste servadega katel või Kuradi Koopaks kutsutud sinepikollase vedelikuga keev tiik.

Lähedased linnad on konstantses mädamunalehas, mida liigne väävlisisaldus vees tekitab. Sanatooriumide piirkond. Igas majapidamises on rahustav ja stressihävitav kuumaveebassein, lisaks sellele on piirkonnas liikudes juua täis ning poolpimeda tunne, kuna igal pool valdab kuum aur ning ähmasus. Maagiline.

Kärestikest, kanjonitest ning tuulte tallermaaks nimetatud rannikutest möödununa satub teele ette pealinn Wellington. Aucklandi järgi suuruselt teine ning just enne Lõunasaare pealinna Christchurci paigutuv Wellington on suhteliselt igav koht, rahulik, pensionieelikute paradiis. Karge õhk, ilus maastik, poliitiliselt ja majanduslikult garanteeritud loogilisus.

Rääkides aga Aucklandist siis ka see linn oli oma olemuselt kuidagi „vanainimene”, liiga korrektne, paikaloksunud ning sihikindel. Tore koht vaikseks rahuloluks. Noorele inimesel see asi ju ei istu, äkšõn peab olema päeva vedur. Siin seda praktiliselt pole. Tekkisid pidevad mõtted, et vaja ikka kiiremas korras Aasia või Aafrika kärsitutesse urbanismidesse põgeneda.

Sir Hillary ja All Blacks

Paar nädalat tagasi lahkus meie hulgast väidetavalt kuulsaim uusmeremaalane, esimesena Džomolungma ehk uue nimega Mount Everesti 8850 meetri alistanud Sir Edward Hillary. 1953 aasta 29. mai hommik tähistab seda hetke, mil Uus-Meremaa mesinik Hillary šerpa Tenzing Norgay saatel viimase sammu tegi ning maailma katusele saabus. Kuni 1955 aastani oli selgusetu, kes tegelikult esimesena Džomolungma alistas, mil šerpa tunnistas et esimeseks kes mäkke jõudis oli siiski Hillary.

Mäkketõusule järgnes loomulikult kogu rockstaarlik vastuvõtt Buckinghamis, rüütli staatus, rikkus ning tuntus. Teadmiseks niipalju, et Hillary on praktiliselt ainuke mittepresidendist või riigijuhist mees, kes oma eluajal raha tähele jõudnud.

Mehe edasine, elu ei olnud seotud oma kodumaa vaid Everesti ümbrusega, kuhu mees elupikkuse filantroopia tulemusel suutis luua 40 kooli, kaks haiglat ning lennuvälja. Tema surma päeval palvetas enamus budiste Nepalis tema taassünni eest.

NZLi müügiartikkel number kaks (jätame põhimõtteliselt välja „Sõrmuste Isanda”) on kohalik ragbikoondis, millele nende rüü järgi ALL BLACKS[*] nimeks pandud. Vennad kes selles tiimis kurgipalli taga ajavad on saareelanike silmis suuremad kui elu. Igat mängu haka nimelise maori sõjatantsuga alustav meeskond annab riigile identiteedi ning kui koondis platsile jookseb teavad sellest kõik. Peaks aga juhtuma, et ALL BLACKS mängib Ausside Wallaby koondisega, sureb riigis kõik muu 2x80 minutiks välja. Linnud ei lenda, poed on lukus, autod ei sõida, isegi tuul on jätnud puhumise. Rahvas on kõrtsides, kodudes, väljakul.

Absoluutse juhusena toimusid siinkirjutaja saareriigis viibimise ajal kataklüsmiline vastaseis kahe naabri vahel ning mitte niisama vaid mängudes maailma tugevaima trofeele. Väljakult mängu jälgides saab aru mida see mäng kohalikele tähendab, kui hingestatult iga meetri ja lööki jälgitakse. Mis eristab paljuski uusmeremaalast maarjamaalasest on tõik, et kuningad on meeskonnaliikmed ka kaotuse puhul.

Kärestikel parvetamine ja nöörihüpped

Lõunasaarele pääsemiseks tuleb astuda paati, sõita poolteist tundi ning täiesti uus maalahmakas tervitab saabujaid. Esmapilgul täiesti muutumatu loodus, keerutab kiiresti sisemaale liikudes ette uue lehekülje, mis on täis tohutuid mägesid, sileda maa puudumist ning hinge pugevat adrenaliini.

Tegemist on maailma kärestikuparvetamise ja benji-hüppe keskusega. Siinsed kärestikud saavad järjest kõige raskemate radade märgistusi ning iga vähegi rohkem segane parvetaja mingil hetkel oma tee siia leiab. Jälgides hullude silmadega kiivristatud kutte mööda kärestike alla valgumas liigub kerge judin üle selja ning kuskilt saabub tunne nagu ei uitaks surm kuigi kaugel sellest paigast. Tegelikult on surmajuhtumid siiski harvad

Uus-Meremaa on ka benji sünnimaa. Kohaliku hulljulguri AJ Hacketti poolt välja mõeldud „sport” toob erinevatesse paikadesse maailmas kokku tema sarnaseid segaseid kes nöörijupi saatel kaljudelt ning sildadelt alla kargavad. Isegi sõna benji on kohalik släng sõnale kumminöör. Saarel asub ka maailma kõrguselt teine (ametlikult, mitteametlikult vist kolmas) kumminöörihüppe paik. Maailma kõrgeimaks hüppe kohaks peetakse 220 meetri kõrgust Verzasca tammi, mis tuttav filmist „Kuldsilm”, mille alguses Pierce Brosnan Bondina sealt alla kargab. Kõrgus 220 meetrit.

Ametlik, Guiness’i rekorditeraamatu järgi kõrgeim koht on aga Lõuna-Aafrikas Bloukrans’i jõu sild, millel kõrgust 216 meetrit. Kuidas saab tulla NZLi ja siis mitte kuskilt alla karata? Pole võimalik.

Valisin tegevuskohaks 100 meetri kõrguse lavatsi, millelt pakuti vabalangemist 4 sekundit. Õhtu enne hüpet hostelis kohaliku hipiga kannabist suitsetades uurisin, et kuidas selle asjaga siis on? Praegu on külm, et kas peaks laskma ennast laskumise lõpus ka vette kasta või mis

Kuli vaatas mulle punnis punaste silmadega otsa ning ütles geniaalse lause: ”Vahet pole, sa situd ennast sealt 100 meetri pealt alla hüpates niikuinii nanosekundi jooksul täis, viimane asi mis sind sellel hetkel häirib on külm vesi!” Mõeldud. Tehtud. Soovitan. Soojalt.

Lõunasaare mägiökoloogia ja veinihullus

Mäestik lõunamaalapil teeb kiirelt selgeks kui väike, habras ja suutmatu inimene tegelikult on. Kolades nagu hammastena mõne hiiglasliku haikala suust välja turritavate mägiküngaste ümber, vahtides nende vahelistel lauskmaadel kummitavate järvede klaari veepeegeldusse saab tegelikult aru mis on ilu.

Maailmas ei ole ühtegi sellist mägisaart, selliseid tippe ning kröösuslikku loodusrikkust. Pole mõtet isegi püüda kirjeldada päikesetõusu kiirtemängu kaljumägede kohal või loomi mägiojadest joomas. Dickens ehk suudaks või Balzak.

Millest ma aga rääkida võin on veinid. Uus-Meremaa veine ei peeta küll maailma parimateks, kuid ainulaadsemateks ning huitavamateks kindlasti. Viimased paar aastat on piirkonda tabanud ääretult head tingimused, mis on toodangu viinud lakke ja hinna põrandasse. Sellistel tingimustel ei olegi muud peale ju hakata kui juua, ohjeldamatult ja pideval.

Sommeljeed peavad NZLi veine suurepärasteks lõunasöögi veinideks, pretensioonituteks ning vagadeks. Kuna marjad ja kliima on pehmemad on ka tulemus kergem ning mekk lahjem, magusam, vähe on korgimekki ning tammevaatide käredat karedust.

Uus-Meremaale kihutage keset maarjamaa plägast talve. Lõunapoolust väisab suvi, ookean on kuum ning kogu saarestik ärkab hoopis uuele elule.

----------------------------------------------------------------------

Söök-jook kiwide moodi

Meremaalaste toidukultuur on viimse aastatuhande jooksul olnud pidevas muutumises. Algselt vägagi lihtsana püsinud Polüneeslaste kulinaaria, milles prevaleerisid enamasti puuviljad ning kumara ehk maguskartul, mis maorid paatidega Aasiast endaga kaasa tõid.

Eurooplastest kolonialistide saabumisega muutus kogu toidusedel jällegi kuna eurooplane tõik kaasa lamba, millest tänaseks on saanud rahvustoidu pakkuja ning erinevad röövloomad, kes kiirelt metsistudes hävitasid paljud maoridele toiduks olnud lennuvõimetud linnud.

Viimane suurim muutus toimus toidueelistustes aga eelmise sajandi keskpaiku, mis kohale jõudis uueks globaalseks katkusk nimetatav kiirtoit ehk junk-food. Kohalikud söövad palju rämpstoitu. mitte just niivõrd McDonald'sit ja Burger Kingi, aga rohkem kodukootumat, rasvasemat kõrtsi kiirtoitu – fish&chips. Kõigele sellele lisaks söövad kiwid ka kohutavates kogustes igasuguseid köögi- ja puuvilju.

Tüüpiline NZLi toit on lambaliha kumara (maguskartuli) ja keedetud kõrvitsaga. Seda vihutakse ette ja veelkord ette. Tegemist ei ole küll iidse tavaga, kuid viimased 100 ja nii aastat püsinud suhteliselt samana. Vanatüüpi lambasöök on aga hungi, kus maasisse kaevatud auku lükatakse lõkkes kuumutatud kivid, mille peale asetatakse lihad (peamiselt lammas) ja kõik muu ning maetakse.

Kuna NZL asub maailma seismiliselt käredaimas punktis on kuuma väävlivett laialt käes. Lambaliha topitakse kotti, kostitatakse maitsetaimede ja ürtidega ning lükatakse väävlisesse vette keema. Kergelt soolakas vees küpsetatakse analoogselt ka juurviljad ja muu söögipoolis, mis kupatust vajab.

Kohalikele on tõeliseks delikatessiks ka toores peet. Miks ja kuidas, jääb saladuseks.

Ja siis loomulikult mereelukad. Neid on siin ikka igasugust sorti, värvi, kuju ja maitset. Põhimõtteliselt kogu maailma merefauna tuleb siin koju kätte. Ja mis oluline - odavalt.

Kõiksugused rannakarbid, molluskid ja vähid, krabid, krevetid ning kalapoisid löövad kulinaariahuvilisel pea pulki täis ning kaasa haaratakse kõik, mis vähegi söömiskõlbulik tundub.

Kokkamise teemal on kiwid liikunud maailma ja rahvaste sulatusahju ning enamus sööke lükatakse kokku rämedatest poolfabrikaatidest ja pulbritest. Globaliseerumise järgmine miinus.

----------------------------------------------------------------------

Vidinad

- Uus-Meremaa (inglisekeelse nimega New Zealand) vastutab 50% ulatuses maailma lambavilla ja 54% lambaliha ekspordi eest.

- Uus-Meremaal elab 4 miljonit inimest ja 40 miljonit lammast. 1980datel aastatel oli inimene/lammas suhe veelgi drastilisem 1/20 vastu.

- Üle 40% maori peredest on ühe vanemaga pered. Vastukaaluks kiwide (uusmeremaalane) enda seas on see protsent 17.

- Uus-Meremaa ametlikuks pealikuks on Kuninganna Eliisabet I ning riigil on kaks hümni „Jumal päästa Kuninganna” (God Save the Queen) ja „Kuninganna kaitse Uus-Meremaad” (Queen defend New Zealand). Hümni ja „Kuninganna kaitse Uus-Meremaad” lauldakse igal võimalikul spordivõistlusel.

- Uus-Meremaa vanglates on 96% kinnipeetavad mehed. Pooled kinnipeetavatest on maorid.

- Uus-Meremaal on 6000 kilomeetrit rannajoont ning sisemaale ei saa ühestki punktist minna kaugemale kui 120 kilomeetrit.

- Uus-Meremaa on esimene nii nimetatud euroopalik demokraatia kus naistele anti valimisõigus. Aastaks oli 1893.

- Uusmeremaalane Edward Hillary oli esimene inimene maamunal kes 1953 aasta 29.maikuu hommikul astus Džomolungma (Mount Everesti) 8850 meetri kõrgusele tipuharjale.

- Uusmeremaalane AJ Hackett lõi bunjihüppe.

- Uus-Meremaa on Olümpia mängudelt läbiajaloo võitnud elaniku kohta kõige rohkem medaleid.



[*] All Blacks – otsetõlkes võib seda nimetada kui „Üleni Mustas”, kuid tegelikult on tegemist vaid koondise nimega. Austraalia koondist kutsutakse Wallabys.

Reekviem India linnakultuurile

Midagi kohutavamat kui seda on India linnad on kaine mõistuse ja ilma öiste luupainajatega ette kujutada. Loomulikult ei saa võrdluseks siia lisada Baghdadit või New Orleansi vahetult peale Katrina külastust. Viimased on sundseisuslikult katastroofinimistusse lisatud. India tiheasustused on aga täiesti omavoliliselt valinud oma lahenduseks pidevast s*** ja k*** lehast aromatiseerunud tänavad ning sadade kaupa ringis istudes päeva õhtusse veeretavad hadžidprügi tänavale. ning kollektiivse mõistmise terminile

Põhjus eranditult kõikide linnade suduküllasusele, prügi maha poliitikale ning üldisele korralagedusele on maetud tõigas et India rahvaarv on ligilähedane numbrile, mida Olympicu aktsiate IPOst teenis kasiino teine mees Karpusov – ligi 1,1 miljardit.

Kui jätta kõrvale kakofoonilise liiklusmaastiku, mille pidevas liiklusvoolus registreerib silm kõikvõimalikke 2 kuni 6 rattalisi liikureid, olgu siis ratastega või ilma. Enamuses raiuvad teed läbi linnarägastiku pisikesed autorikšad ning orjaliku raskusega pedaale tallavate hindude veokjalgrattad. Kuna ka bussid, veokid ja muud uskumatu välimuse ning olemusega transpordivahendid püüavad võimalikult kiiresti punktist punkti jõuda, on liiklus ülimalt naljakas. Kiirused ei tõuse ühegi vahendi puhul suuremaks kui 30 km tunnis kui pigem jäävad 10 kilomeetri juurde tunnis, mis Delhi suuruse linna kohta näiteks kuigi vilgas liiklus ei ole.

Inimesi on linnades sedavõrd palju, et suure ja turske eurooplasena oli mul tunne kui Suurel Tõllul sortside juures ning mind jälitas pidevalt hirm, et kui ma peaksin kiiremini kõndima või hoidku selle eest, jooksma pistma viin loojakarja terve posu neid rinnuni ulatuvaid 30 kiloseid inimesi. Edasi kriminaalsüüdistus ja india vangla, mis on koht kuhu küll keegi sattuda ei taha. India vanglas pistetakse sulle igast nuudleid tagumenti ja peetakse kahepoolseid vestluseid, kus sina oled alumine.

Ühe lisafinessina sain teada, mis linnades on enamus majad ehitusjärgus ehk miks neil ei ole ülemist korrust valmisehitatud, vaid pooleldi murenenud ja lagunenud betoon postidest turritavad välja metallkonstruktsioonid ning pereemad nendevahele sätitud nööridel pesu kuivatavad. Võtsin kohalikul rikšajuhil hõlmast kinni ja uurisin. Vastus kiire ja konkreetne – kui maja valmis ehitad, tuleb see arvele võtta ning kui see tehtud maksad linnale kümnist. Kui maja poolik, ei maksa muhvigi. Lihtne.

Järgmine linnaromantika udust mõnu laiali puhuv teema väljendub inimestes endis. Nende räpakuses, hoolimatuses ning liigakasuahnusest tulenev soov kõigile kõike müüa. Põhiliselt aga häirib nende juures aga lihunikunoaga välja graveeritud soov ise oma olemist paremaks muuta.

Linnatänavaid katab sisuliselt paari sentimeetrine prügi ja roojakiht, kõik mis vähegi taskupanekuks ei kõlba leiab tee tänavale. Otsisin 10 minutit kohta kuhu poetada oma tühjaks imetud plastikpudel. Loobusin kui nägin kuidas toidutarvete poest tuli välja müüa ning viskas terve prügikasti täie kraami lihtsalt tänavale. Poetasin pudeli suure kaarelise trajektooriga sinna samase.

Sadade kaupa sind jälgivad murjamid ei tegelegi päevade kaupa muuga, kui logelevad, vahivad üksteisele veriste silmadega otsa ning loodavad möödujate andidele või kellegi kaotatud rahataskule. Varastamist pole mõtet karta kuna see on religioosselt keelatud ning karistus kätte saadud taskunäppajale on käte maha löömine. Kriminaalomakohtu kohapealt on India meist siiski ees.

Kohalikud poed

Hindutsivilisatsiooni parim tulem on aga kohalike poodide säilimine. Tänapäevane lääne kultuur ehitab oma templitena igasse punkti, kuhu pikemaks peatuma jäädud suured kaubanduskeskused, kust ühest otsast sisenedes tunde hiljem poole vaesemana ja mitte vajamineva kraami all hinge vaakudes auto poole uimad.

Indias ei ole suuremat poodi kui kümmekond ruutmeetrit. Goas oli vist üks 20 ruudune, kuid see oli juba India mastaabis kui mitte hüper- siis gigamarket igal juhul. Sealt sai korraga osta nii saapaviksi, kui paki suitsu.

Tulles tagasi kohalike poodide (local shop for local people) võlu juurde panen väikese mõttetera. Ameerika suurlinnades, näitena võib tuua Chicago, koosnes juba eelmise sajandi alguses slummidest. Tolleaegsed slummid olid midagi meie magalate sarnased õudused, kus aga toimis sajaprotsendiliselt ka meil tuntud naabrusvalve. Viie korruseliste hoone esimesed korrused olid palistatud poodidega – lihapood, pagariäri, piimapood jne – milles tegutsesid hommikust õhtuni omanikud, pered käisid poeringidel, lapsed mängisid tänaval.

Kui juhtus keegi mingit kuja tegema kolis kogu tänava ulatuses tänavale trobikond põllede ja mütsidega tegelasi ning aknad täitusid uudishimulike inimestega ning kurjusele sai koheselt lõpp, sest kõik inimesed julgesid sekkuda. Täna on samade slummide asemel 30 kordsete kõrgelamute külad, kus inimesed ei tunne oma lähimaidki naabreid, rääkimata karjumise või kära peale minna ümbrust kontrollima.

Indias on selline mentaliteet täiesti olemas. Kontroll on pidev, inimesed on tänaval ning uskuge või mitte, kogu selle kakofoonia ja täieliku getto õhustiku keskel on turvatunne laes, isegi liiga. Kontrollid iga oma liigutust, et mitte tähelepanu äratada. See on läbu ja inimrohkuse boonus.

Teine ilu selle kõige juures on tõik, et mälestustes kolades tuleb mulle tuttav, kuidas ma vanaemaga poeringile läksin. Ma ei olnud vanem, kui kümme aastat. Mäletan, kuis ma vanaema käekõrval tolknedes käisin 4-5 erinevas poes. Vanaema vestles iga müüjaga, kes juba uksel teadis mida vanaema täna ostab ning kiirustas juba pakkima. Mulle imponeeris see sotsiaalsus ja eluvärskus. Täna on supermarketid sedavõrd individuaalsed, et saad pragada, kui julged küsida, kas paki piima veel kuskil tagaruumides leidub.

Indias oli seda väga mõnusat sotsiaalsust uuesti tunda. Rääkisin igas poes müüjaga vahetut juttu. Nad seletasid mulle ürtide olemust ja kuidas neid kasutada. Andsid näpunäiteid kuidas ühte või teist riiet kantakse või milline on kohalikust ja milline võõrast materjalist ehe. Väga lahe. Ainus mis aga kogu konsumerismilaine juures häiris oli see et kõik ümberringi vedelevad mehed olid eksperdid kõiges. Tegelikult ei teadnud nad asjast muhvigi, kuid kaup oli tarvis müüa. Tunne nagu Wall Streeti börsil, kus maaklerid sulel oma kaupa väärtust ja hinda röögivad. „Sir, here, here … come, best price for you!” hõikab iga jumala sell, kellel sõnad meelde jäänud. Igav ei hakka. Iivelda küll, kuna sudu on paks nagu asuks lepavõsast lõkkes.

Delhi 24

Pealinnaks täiesti sobimatu New Delhi lööb esmakülastajalt sokid jalast erilise mõttelagedusega. Reeglid nagu oleksid kuid samas … nagu ka mitte. Suurlinnale omaselt ikka palju inimesi, autosid, jalgrattaid ja … lehmi.

Lehmad on igal pool. Püha loom ja sedasi, kuid ega te arva et neil peldikud on. Ei ei ei ei … roojavad sajaga tänavatele ning söövad sealt samast kõrvalt, mida iganes seal leida on. Lehmad on indias sedavõrd pühad et nende katsuminegi on taunitav. Selleks et saada hinduismi kohaselt pühameheks, tuleb vabastada lehm ning lasta see linnas vabadusse. Kreisi ah?

Delhi koosneb sajast erinevast piirkonnast. Piirkonnad ei erine küll kuigi palju, aga siiski on suur erinevus, kesklinna, äärelinna ja slummi vahel. Kõige hullemad külad on vaid savist kokku visatud hurtsikud, kus ilma naljata elab 7 ruutmeetril 10 inimest ning ei taima mina kuidas.

Linna tänavatel liiguvad inimesed liigitab koheselt rikkaks, vaeseks, ülirikkaks ja ülivaeseks. Rikkad ja vaesed on nagu meil, rikas sõidab tõllas ja on viisakalt riides, vaene aga nagu meie Teine Eesti. Ülirikkad aga lihtsalt tänaval väga ei liigu, kui liiguvad siis turvameeskonna saatel või limusiinides, millel on kahe meetrine turvatsoon. Iseeneslik, sest mitte keegi ei taga oma kolmandat põlve panna võlaorjusesse, kui juhuslikult mõnda autot oma nelja kroonise rikšaga rammid.

Ülivaesed on aga ropud. Neil ei olegi muud kui kalts, mis on neile ümber keeratud. Nad elavad tänavanurkadel, nad on seal sündinud, veedavad seal neile antud aja ning ka surevad sinna. Köhivad tuberkuloosi ja põevad süüfilist. Kena, ah?

Delhi on aga tõesti linn, mis kunagi ei maga. Ka kell 5 hommikul sibavad sellid tänavatel ja valmistuvad uueks päevaks. Restoranid on vaid hotellides, aga söömaurkaid on kõikkohad täis mis pakuvad ööpäevaringselt sooja sööki erinevale maitsele – juurviljadest liha ja magusani.

Delhisse tasub kindlasti minna kuid maksimaalselt paarisk päevaks, rohkem ei ole seal midagi teha. Päevane linn on lihtsalt räämas ja kole ning kui eeldad et öine linn on valgustatud ja kena siis unusta see mõte kohe. Võrreldes Tai glamuurse tuledemerega on India sisekaemuslikult pime.

Vaesuse verstapost

Agra ehk Taj Mahali kodu on linn, millest ei ootaks pelgupaika maailma kauneimale mošeele, armastuse sümbolile. Linn ise on nagu ikka täiesti räpane ja allakäiguteel. Agra raudteejaamas istudes sai mulle osaks aga kõige ajuvabam seik, millega mina olen kokku puutunud. Rahulikult lehte lugedes astus minu juurde noormees, pisikese pojaga ning pakkus seda sõstrasilmset kõrvuni naeratusega põnni müüa. Täielikult kangastunult, küsisin peale pisikest ja uskuge mind väga ebameeldivat pausi, hinda. Kahjuks ma seda ei saanud, sest enne jõudis jaole kohalik turvamees ning bambuskepiga vibutades ärimehe minema ajas.

Nädal India segasust küll seljataga, lõi see teema mull kuuli nii kokku et ma ei osanud miski tunni midagi muud mõelda. Elu on ikka karm

Linnad nagu Mumbai aka. Bollywood või IT pealinn Bangalore millest viimane on jällegi sisemaal rabavad uuesti täieliku kakofooniaga. Olgugi et Bollywoodis on meeletult palju kinosid ja kuidagi meelelahutuslikum tundub. Bangalore on aga finants konglomeraadi kohta kuidagi madal. Nagu Viljandi umbes. Kõrgeim maja 6 korruseline ja ei mingit IT rikkusele viitavat klaasi või uhket arhitektuuri.

Kummastav on ka see et kui liikuda näiteks Munnari linna, mis asub 3 kilomeetrit merepinnast keset mägesid või ookeani ääres asuv Vasco Da Gama maabumiskohta tekkinud linna Kochisse, ei ole mitte miski teistsugune. Õhk on puhtam ja inimesed rõõmsamad, pea ei valuta enam sudust, kuid muu on sama. Kärarikas, sodine ja must.

Armitsar ehk Kuldse Templi kodu, mis asub eelnevatest täpselt teises India otsas, on ainus linn, mis enamvähem linnamõõtu välja annab ehk et prügi pole nii palju kui võiks oodata.

India on küll eriline ja mitmekesine riik. Seda aga põhiliselt looduse poolelt vaadatuna. Inimesed ehk kah, kui tõmmata selge piir lõuna ja põhja vahel. Kuid muus mõttes pole mingit vahet kas oled Delhis, India lõunaneemel või mõnes pisikeses külas kõrbe ja oaaside vahel.

------------------------------------------------------------------------------------------

Nõuandenurk

  • Sõitke rongide ja bussidega, näete rohkem ja on odavad. Samas lennud, mis maksavad näiteks Keralast Delhi otsal ainult kuskil 600 krooni, on mõnusaks pääseteeks, kui kopa täielikult ette viskab.
  • Nautige kohalikku toitu, mõnusad maitseelamused.
  • Käige kohalikes baarides ja jooge koos kohalikega nende moodi. Valgustav kogemus.
  • Ostke tänavalt eluodavaid vürtse – chillikaunad 35 krooni kilo, köömned 40 krooni kilo ning kuivatatud ingveri kilo saab 100 krooniga.
  • Pidage meeles et Indias on pählid lihtsalt pähklid!

Reekviem India toidukultuurile

Aasia kulinaaria särab pärlina üle kõikide teiste maailma nurkadest keskpõrandale aetud toidukultuuride seas. Mõnusaid kehatäiteid leiab muidugi igalt poolt, kuid üldise taseme järgi ei saa asiaatide näpukunsti lähedale ükski teine.

Keerukad kastmed ning ürdisegud, mis suus tõelise laavana meenutavad, et klaas külma vett oleks nüüd parim lahendus. Nuudlid ja riis, praetuna ja ilma. Erinevad kasutatavad lihad, lambast sea ja küülikuni. lammas on määgivana sisuliselt ju täiesti kasutu, kuid asiaatide toiduterrori valguses suudetakse sellest vägagi hurmavaid maitsebukette välja juurida.

Kusjuures kokkusegatakse täiesti jaburaid kreeme, juurvilju, puuvilju ja liha. Keeratakse rulli suure saia sisse või antakse banaanilehtedest kausis tänaval libistamiseks. Hinnad on sellised et nutt tuleb peale. Tänavalt saad masala ampsu haarata mitte rohkem kui 7 ruupia ehk 2 krooni eest. Koosneb see purustatud kartulist, masala kastmest, milles hulbivad oad, pähklid ja herned. Otsa keeratakse sellele veel kastmeid, tükki kolm. Võtab 5 ruupia eest ühes ka paar samosat ning selleks päevaks on sööma korraldatud.

Restoranide teemaga on Indias sedasi, et enamasti on viimased hotellide juures ning neid eriti ei soovitata. Reegel on see, et süüa tasub seal kus kohalikud oma ampsud teevad. Võid olla kindel et seal kõhudisiisi ei leidu ning vabalt võib ennast korvpalliks süüa. Restoranide hinnad on laes ja kohalik seal ei einesta ning sellest tekib risk et toiduained pole alati värsked, samas ei ole ka toidu kvaliteet nendes kuigi hea. Pole praktikat, pole ka kvaliteeti ehk kokkadel näpivad hommikust õhtuni naba ning ei oska kuigi loominguliselt ega ka õpikujärgi söömapoolist valmistada.

Tänavaurkad vastukaaluks pakuvad aga täielikus õlikuhilas valmistet palukesi, mis keele ja mõistuse viivad – samosad, juurviljakeeksid, praetud riis ja kastmed. Imeline. Tänavakohad pole kõige kõrgetasemelisema futuarhidektuuriga, enamasti vedeleb nurgas paar määrdunud plastiklauda, katkiste toolidega ning tohutu sigaretiving viib meeleolu. Take away aga töötab kenasti ja kiirelt.

Tasub katsetada ning süüa kõike mis kätte satub. Maitse ja seedeelamused on garanteeritud. Loomulikult tuleb ennast peale iga söömaaega kenasti rummiga desinfitseerida, kuid mis saab kellelgi olla külma Cuba Libre vastu kuumas kliimas, riigis, kus kellelgi teisel selleks pappi pole.

Liha kui õnn ja õnnetus

Lõuna ja põhja vahel on Indias üks konkreetne erinevus, mis määrab kogu kulinaarse elamuse ning kultuuri olemuse. Nimelt, põhjas ei sööda liha. Peaaegu üldse. Põhjused: lehm on püha hinduismis ning seda ei puutu ükski kohalik isegi tänaval liikudes, siga ei söö aga moslemid, keda on Indias märkimisväärne hulk. Kana ja lammas jäävad selles vaates küll sõelale, kuid vaesus ei lase nendel kahel ka kuigi vabalt toiduladu külastada.

Seda enam meelitavad lõunapoolsed alad ja kulinaaria. Seal pole kellelgi liha vastu. Pigem seisab loomavalk ikka korralikult menüü ülaosas. Goa ja Kerala on selles suhtes parimad paigad kuhu tõelist India toidukultuuri kaema minna. Kindad käest stiil annab arutust, et mitte miski ei ole püha ning tuli keeratakse alla ükskõik mida kandvale pannile.

Loom, siga, kana või lammas, kõigest pannakse kokku tõelised hõrgutised. Erinevad masalad ja grillid. Lambakarree kookospiima ja pistaatsiapähkli kastmega rebib hinge seest. Haikala vähe pehkinud maitse polnud küll teab mis suur elamus, kuid eluhea barracuda grill tiigerkrevettide teravas kastmes, koos praetud riisiga, aga aitas üle rajumast pohmellist.

Kuna tegemist UK asumaaga siis uskuge mind inglise vanakoolimenüü on siin au sees. Klassikaline ubade ja muna-peekoni English Breackfest on igapäeva alguses vajalik nagu tualetiskäik ja hambapesu. Mis aga kummastas mind eriti oli verikäkk ehk pudding millega sellid a’la india hakkama said. Maitse sada teine kui Thamesi äärses kõrtsus.

Käisin kolasin ka enamuste restode köögi poolele, vaatamas, kuidas ikka poisid seal seda kama kokku keeravad. Tohutud leegid igast gaasiahjust lendlemas, keerutasid kokad panne ja potte nagu mustkunstnikud ning loopisid erinurkadest potti supi või kastme tarvis osiseid.

Küüslauk läheb igale poole, samuti sibul ja paprika. Piisavalt tihti pipar, kaneel ja kardemon ning enamasti ka tomaatos. Vanad nägid välja nagu missioonil musketärid, kelle toidust sõltub troon ja selle püsimine ajastaega. Hämmastav, millise uhkusega toit valmis. Tunda oli seda ka kataklüsmilisest maitsebuketist, mis minu suus ühtseks maitsetulevärgiks muutus. Mmmmm …

Nuudelkaboom

Riis, riisinuudlid, riisikoogid, riiskakud, riisipuder, riisi masala. Riis, riis, riis … Aasia soja, nagu seda kutsutakse. Riispõlud palistavad Indiat põhjast lõunasse. Riis on põhiloine toit ning seda süüakse ämbritega. Riisist tehakse nuudleid, peeneid kui number 40 niit. Tehakse pannkooke ning riisirulle. Kõik selleks et saada uusi maitseid ning koherentsi alus ja pealis toiduga. Eesti keeli siis, et ei hakkaks igav kui erinevale riisile sama lihakaste peale valada.

Kiire kursus söömiskunstist ehk siis praktikast, kuidas toit omale suhu saada: kuna enamus hindusid on taimetoitlased ning söövaid vaid juurikatest kokku keeratud toitu, jääb mul esimesena arusaamatuks kuidas nad üldse elavad, teiseks aga kummastab mind oskus teha mittelihalikust kraamist seda mida igapäevaselt perenaised teevad. Kõik juurviljatoid maitsevad nagu jumala paitus ning täidavad kõhtu. See peamine. Ärge saage aga valesti aru, lihasööjana käis minu tuju peale nädalast juurikanärimist põhja, kui maitsete vastu ei saa.

Söömine algab sellega et taldrikud tõstetakse riisist looka, sinna peale kallatakse siis kõiksuguseid kastmeid, lihamasalaid, salateid ja juurikaid. Lahedaim lisand on indias toidukõrvaseks võetavad pickles’id. Pickle (inglise keeles marineeritud kurk) on indias aga erinevatest juurikatest kokku pandud teravamaitseline hapukas kaste, midagi sarnast meie mädarõikale, kuid koosneb paljudest erinevatest andidest. Jube hea ärataja.

Igal juhul, taldrikul keeratakse kogu see poslemaslo segamini ning hakatakse sellest plögast näppude vahel keerutama palli, mis siis kiire liigutusega suhu tõstetakse. Professionaalsuis mida näitavad üles kohalikud ei hakka mulle külge ka kümnendal praktiseerimise korral ning minu söömaajad lõppevad tavapäraselt sellega et ma olen ka kõrvade tagant kastmene ja ninaaugud on riisi täis. Eurooplane sööb kahvli ja noaga, äärmisel juhul pulkadega. Kätega aga mitte, see on mõistuse vastane.

Kastme ja ürdirohkus

Uudist pealkirja valikus ei ole ning tõsi ta on et nõrga suukliimaga inimesed Indias kuigi mõnusalt žiletiteradena lõikavaid küpsetisi ja kastmeid just lürpida ei saa. Kahjuks tehakse kõik toidud vähemalt mõne suhteliselt terava ürdiga. Isegi kui mainida et väga mahe võiks roog olla, leiad et võrreldes lääneliku teravusega on India nagu Kilimandžaaro Munamäe kõrval.

Tuhandeid aastaid ürdikasvatuskultuuri ning nende kasutamist on loonud õhustiku, kus ilma korraliku maitsebuketita ei ole midagi olemas. Peab olemas tugev ja spetsiifiline maitse. Isegi kui ei ole loogiline et riisile panna hulka suhkrut ja kardemoni ning süüa seda vürtsikanaga, ei saa vastu vaielda maitse headusele.

India toit baseerub riisil ning riisi seotakse kastmetega, mis tähendab et kõik toidud on supilaadsed leemed, mis siis koos riisiga mõnusaks ampsuks moodustatakse. Kui Jaapani kultuur viljeleb erudeeritud tükikulinaariat – sushi näiteks – siis india on maamehelikult läbune, kuid hurmavalt maitse ja vaheldusrikas.


-----------------------------------------------------------------------

Retsept

Banaanisokk

Koostis

- 5 banaani

- 2 muna

- Jahu

- Suhkurt

- Soola

- Kaneeli

- Šokolaadipuru

o Valget

o musta

- Oliiviõli

Kokkupanemine

India klassikaline magustoit, mis on värske, tervislik ning lõpuks ka jube maitsev. Ja mis peamine, pole riisi haisugi.

Puhasta banaanid ning lõika pikuti pooleks. Klopi muna valge ning muna kollane suhkruga eraldi vahule. Kui kollane on helehele ja valge on tugev nagu Kiivikase biitseps, keera need kaks oma vahel kokku, lisa jahu ning pisut soola. Raputa sisse ka kaneel ning pruuni šokolaadi tükid (hästi peened, peaaegu laastud, võib riivida).

Kui kogu mört on koos, kuumuta pann, lisa ohtralt õli ning lase sellel kuumaks minna. Nüüd siis võta poolik banaan ja kasta täielikult taignasse. Viska pannile ja prae mõlemalt poolt kuldpruuniks. Enne äratõstmist lisa banaanile riivitud valge šokolaad ning lase kergelt sulama.

Serveeri koos jäätise või moosiga. Ääd isukest!