Reekviem India linnakultuurile

Midagi kohutavamat kui seda on India linnad on kaine mõistuse ja ilma öiste luupainajatega ette kujutada. Loomulikult ei saa võrdluseks siia lisada Baghdadit või New Orleansi vahetult peale Katrina külastust. Viimased on sundseisuslikult katastroofinimistusse lisatud. India tiheasustused on aga täiesti omavoliliselt valinud oma lahenduseks pidevast s*** ja k*** lehast aromatiseerunud tänavad ning sadade kaupa ringis istudes päeva õhtusse veeretavad hadžidprügi tänavale. ning kollektiivse mõistmise terminile

Põhjus eranditult kõikide linnade suduküllasusele, prügi maha poliitikale ning üldisele korralagedusele on maetud tõigas et India rahvaarv on ligilähedane numbrile, mida Olympicu aktsiate IPOst teenis kasiino teine mees Karpusov – ligi 1,1 miljardit.

Kui jätta kõrvale kakofoonilise liiklusmaastiku, mille pidevas liiklusvoolus registreerib silm kõikvõimalikke 2 kuni 6 rattalisi liikureid, olgu siis ratastega või ilma. Enamuses raiuvad teed läbi linnarägastiku pisikesed autorikšad ning orjaliku raskusega pedaale tallavate hindude veokjalgrattad. Kuna ka bussid, veokid ja muud uskumatu välimuse ning olemusega transpordivahendid püüavad võimalikult kiiresti punktist punkti jõuda, on liiklus ülimalt naljakas. Kiirused ei tõuse ühegi vahendi puhul suuremaks kui 30 km tunnis kui pigem jäävad 10 kilomeetri juurde tunnis, mis Delhi suuruse linna kohta näiteks kuigi vilgas liiklus ei ole.

Inimesi on linnades sedavõrd palju, et suure ja turske eurooplasena oli mul tunne kui Suurel Tõllul sortside juures ning mind jälitas pidevalt hirm, et kui ma peaksin kiiremini kõndima või hoidku selle eest, jooksma pistma viin loojakarja terve posu neid rinnuni ulatuvaid 30 kiloseid inimesi. Edasi kriminaalsüüdistus ja india vangla, mis on koht kuhu küll keegi sattuda ei taha. India vanglas pistetakse sulle igast nuudleid tagumenti ja peetakse kahepoolseid vestluseid, kus sina oled alumine.

Ühe lisafinessina sain teada, mis linnades on enamus majad ehitusjärgus ehk miks neil ei ole ülemist korrust valmisehitatud, vaid pooleldi murenenud ja lagunenud betoon postidest turritavad välja metallkonstruktsioonid ning pereemad nendevahele sätitud nööridel pesu kuivatavad. Võtsin kohalikul rikšajuhil hõlmast kinni ja uurisin. Vastus kiire ja konkreetne – kui maja valmis ehitad, tuleb see arvele võtta ning kui see tehtud maksad linnale kümnist. Kui maja poolik, ei maksa muhvigi. Lihtne.

Järgmine linnaromantika udust mõnu laiali puhuv teema väljendub inimestes endis. Nende räpakuses, hoolimatuses ning liigakasuahnusest tulenev soov kõigile kõike müüa. Põhiliselt aga häirib nende juures aga lihunikunoaga välja graveeritud soov ise oma olemist paremaks muuta.

Linnatänavaid katab sisuliselt paari sentimeetrine prügi ja roojakiht, kõik mis vähegi taskupanekuks ei kõlba leiab tee tänavale. Otsisin 10 minutit kohta kuhu poetada oma tühjaks imetud plastikpudel. Loobusin kui nägin kuidas toidutarvete poest tuli välja müüa ning viskas terve prügikasti täie kraami lihtsalt tänavale. Poetasin pudeli suure kaarelise trajektooriga sinna samase.

Sadade kaupa sind jälgivad murjamid ei tegelegi päevade kaupa muuga, kui logelevad, vahivad üksteisele veriste silmadega otsa ning loodavad möödujate andidele või kellegi kaotatud rahataskule. Varastamist pole mõtet karta kuna see on religioosselt keelatud ning karistus kätte saadud taskunäppajale on käte maha löömine. Kriminaalomakohtu kohapealt on India meist siiski ees.

Kohalikud poed

Hindutsivilisatsiooni parim tulem on aga kohalike poodide säilimine. Tänapäevane lääne kultuur ehitab oma templitena igasse punkti, kuhu pikemaks peatuma jäädud suured kaubanduskeskused, kust ühest otsast sisenedes tunde hiljem poole vaesemana ja mitte vajamineva kraami all hinge vaakudes auto poole uimad.

Indias ei ole suuremat poodi kui kümmekond ruutmeetrit. Goas oli vist üks 20 ruudune, kuid see oli juba India mastaabis kui mitte hüper- siis gigamarket igal juhul. Sealt sai korraga osta nii saapaviksi, kui paki suitsu.

Tulles tagasi kohalike poodide (local shop for local people) võlu juurde panen väikese mõttetera. Ameerika suurlinnades, näitena võib tuua Chicago, koosnes juba eelmise sajandi alguses slummidest. Tolleaegsed slummid olid midagi meie magalate sarnased õudused, kus aga toimis sajaprotsendiliselt ka meil tuntud naabrusvalve. Viie korruseliste hoone esimesed korrused olid palistatud poodidega – lihapood, pagariäri, piimapood jne – milles tegutsesid hommikust õhtuni omanikud, pered käisid poeringidel, lapsed mängisid tänaval.

Kui juhtus keegi mingit kuja tegema kolis kogu tänava ulatuses tänavale trobikond põllede ja mütsidega tegelasi ning aknad täitusid uudishimulike inimestega ning kurjusele sai koheselt lõpp, sest kõik inimesed julgesid sekkuda. Täna on samade slummide asemel 30 kordsete kõrgelamute külad, kus inimesed ei tunne oma lähimaidki naabreid, rääkimata karjumise või kära peale minna ümbrust kontrollima.

Indias on selline mentaliteet täiesti olemas. Kontroll on pidev, inimesed on tänaval ning uskuge või mitte, kogu selle kakofoonia ja täieliku getto õhustiku keskel on turvatunne laes, isegi liiga. Kontrollid iga oma liigutust, et mitte tähelepanu äratada. See on läbu ja inimrohkuse boonus.

Teine ilu selle kõige juures on tõik, et mälestustes kolades tuleb mulle tuttav, kuidas ma vanaemaga poeringile läksin. Ma ei olnud vanem, kui kümme aastat. Mäletan, kuis ma vanaema käekõrval tolknedes käisin 4-5 erinevas poes. Vanaema vestles iga müüjaga, kes juba uksel teadis mida vanaema täna ostab ning kiirustas juba pakkima. Mulle imponeeris see sotsiaalsus ja eluvärskus. Täna on supermarketid sedavõrd individuaalsed, et saad pragada, kui julged küsida, kas paki piima veel kuskil tagaruumides leidub.

Indias oli seda väga mõnusat sotsiaalsust uuesti tunda. Rääkisin igas poes müüjaga vahetut juttu. Nad seletasid mulle ürtide olemust ja kuidas neid kasutada. Andsid näpunäiteid kuidas ühte või teist riiet kantakse või milline on kohalikust ja milline võõrast materjalist ehe. Väga lahe. Ainus mis aga kogu konsumerismilaine juures häiris oli see et kõik ümberringi vedelevad mehed olid eksperdid kõiges. Tegelikult ei teadnud nad asjast muhvigi, kuid kaup oli tarvis müüa. Tunne nagu Wall Streeti börsil, kus maaklerid sulel oma kaupa väärtust ja hinda röögivad. „Sir, here, here … come, best price for you!” hõikab iga jumala sell, kellel sõnad meelde jäänud. Igav ei hakka. Iivelda küll, kuna sudu on paks nagu asuks lepavõsast lõkkes.

Delhi 24

Pealinnaks täiesti sobimatu New Delhi lööb esmakülastajalt sokid jalast erilise mõttelagedusega. Reeglid nagu oleksid kuid samas … nagu ka mitte. Suurlinnale omaselt ikka palju inimesi, autosid, jalgrattaid ja … lehmi.

Lehmad on igal pool. Püha loom ja sedasi, kuid ega te arva et neil peldikud on. Ei ei ei ei … roojavad sajaga tänavatele ning söövad sealt samast kõrvalt, mida iganes seal leida on. Lehmad on indias sedavõrd pühad et nende katsuminegi on taunitav. Selleks et saada hinduismi kohaselt pühameheks, tuleb vabastada lehm ning lasta see linnas vabadusse. Kreisi ah?

Delhi koosneb sajast erinevast piirkonnast. Piirkonnad ei erine küll kuigi palju, aga siiski on suur erinevus, kesklinna, äärelinna ja slummi vahel. Kõige hullemad külad on vaid savist kokku visatud hurtsikud, kus ilma naljata elab 7 ruutmeetril 10 inimest ning ei taima mina kuidas.

Linna tänavatel liiguvad inimesed liigitab koheselt rikkaks, vaeseks, ülirikkaks ja ülivaeseks. Rikkad ja vaesed on nagu meil, rikas sõidab tõllas ja on viisakalt riides, vaene aga nagu meie Teine Eesti. Ülirikkad aga lihtsalt tänaval väga ei liigu, kui liiguvad siis turvameeskonna saatel või limusiinides, millel on kahe meetrine turvatsoon. Iseeneslik, sest mitte keegi ei taga oma kolmandat põlve panna võlaorjusesse, kui juhuslikult mõnda autot oma nelja kroonise rikšaga rammid.

Ülivaesed on aga ropud. Neil ei olegi muud kui kalts, mis on neile ümber keeratud. Nad elavad tänavanurkadel, nad on seal sündinud, veedavad seal neile antud aja ning ka surevad sinna. Köhivad tuberkuloosi ja põevad süüfilist. Kena, ah?

Delhi on aga tõesti linn, mis kunagi ei maga. Ka kell 5 hommikul sibavad sellid tänavatel ja valmistuvad uueks päevaks. Restoranid on vaid hotellides, aga söömaurkaid on kõikkohad täis mis pakuvad ööpäevaringselt sooja sööki erinevale maitsele – juurviljadest liha ja magusani.

Delhisse tasub kindlasti minna kuid maksimaalselt paarisk päevaks, rohkem ei ole seal midagi teha. Päevane linn on lihtsalt räämas ja kole ning kui eeldad et öine linn on valgustatud ja kena siis unusta see mõte kohe. Võrreldes Tai glamuurse tuledemerega on India sisekaemuslikult pime.

Vaesuse verstapost

Agra ehk Taj Mahali kodu on linn, millest ei ootaks pelgupaika maailma kauneimale mošeele, armastuse sümbolile. Linn ise on nagu ikka täiesti räpane ja allakäiguteel. Agra raudteejaamas istudes sai mulle osaks aga kõige ajuvabam seik, millega mina olen kokku puutunud. Rahulikult lehte lugedes astus minu juurde noormees, pisikese pojaga ning pakkus seda sõstrasilmset kõrvuni naeratusega põnni müüa. Täielikult kangastunult, küsisin peale pisikest ja uskuge mind väga ebameeldivat pausi, hinda. Kahjuks ma seda ei saanud, sest enne jõudis jaole kohalik turvamees ning bambuskepiga vibutades ärimehe minema ajas.

Nädal India segasust küll seljataga, lõi see teema mull kuuli nii kokku et ma ei osanud miski tunni midagi muud mõelda. Elu on ikka karm

Linnad nagu Mumbai aka. Bollywood või IT pealinn Bangalore millest viimane on jällegi sisemaal rabavad uuesti täieliku kakofooniaga. Olgugi et Bollywoodis on meeletult palju kinosid ja kuidagi meelelahutuslikum tundub. Bangalore on aga finants konglomeraadi kohta kuidagi madal. Nagu Viljandi umbes. Kõrgeim maja 6 korruseline ja ei mingit IT rikkusele viitavat klaasi või uhket arhitektuuri.

Kummastav on ka see et kui liikuda näiteks Munnari linna, mis asub 3 kilomeetrit merepinnast keset mägesid või ookeani ääres asuv Vasco Da Gama maabumiskohta tekkinud linna Kochisse, ei ole mitte miski teistsugune. Õhk on puhtam ja inimesed rõõmsamad, pea ei valuta enam sudust, kuid muu on sama. Kärarikas, sodine ja must.

Armitsar ehk Kuldse Templi kodu, mis asub eelnevatest täpselt teises India otsas, on ainus linn, mis enamvähem linnamõõtu välja annab ehk et prügi pole nii palju kui võiks oodata.

India on küll eriline ja mitmekesine riik. Seda aga põhiliselt looduse poolelt vaadatuna. Inimesed ehk kah, kui tõmmata selge piir lõuna ja põhja vahel. Kuid muus mõttes pole mingit vahet kas oled Delhis, India lõunaneemel või mõnes pisikeses külas kõrbe ja oaaside vahel.

------------------------------------------------------------------------------------------

Nõuandenurk

• Sõitke rongide ja bussidega, näete rohkem ja on odavad. Samas lennud, mis maksavad näiteks Keralast Delhi otsal ainult kuskil 600 krooni, on mõnusaks pääseteeks, kui kopa täielikult ette viskab.
• Nautige kohalikku toitu, mõnusad maitseelamused.
• Käige kohalikes baarides ja jooge koos kohalikega nende moodi. Valgustav kogemus.
• Ostke tänavalt eluodavaid vürtse – chillikaunad 35 krooni kilo, köömned 40 krooni kilo ning kuivatatud ingveri kilo saab 100 krooniga.
• Pidage meeles et Indias on pählid lihtsalt pähklid!