Aadria mere kalakaupmehed

Lõuna-Itaalia kuulub täielikult kalakaubanduse ajaloolisesse kantsi. Kogu elu ja tegevus keerleb nooda vedamise kaunis kunstis. Kalurid annavad hommikul oma tõmmudele naistele suud ning lahkuvad kruusist viimast kohvipiiska imedes päevaks kõige kaunimaid mereelukaid omale paati püüdma. Ei saa, ega ka taha öelda et see on lihtne elu, kindlasti on see rahulik, letargiline pereeluline lähenemine teekonnale, mis tihti jäetakse liigsete valikuvõimaluste pärast tuulte tallata. Rannakalurite töö on koopamehelikult aus, puudub liigne analüüs, toimub mano o mano võitlus elu ja surma peale. Kord on mees, kord aga kala tugevam. Hemingway’d lugenud mõistavad seda, ka mitte lugenud suudavad samastuda.

Lõuna-Itaalia linn Taranto kiirgab paganlikku puhtust ning meeste tõelisest olemusest tulenevat võitlushimu. Taranto on linn, mis on kohaliku võimu keskus, provintsi pealinn. Astudes rongijaamast linna poole, teadmata et seal võiks üldse midagi asuda, kuna vesternidest tuttavad tühjad tänavad, kinni naelutatud akendega majad ning üksik koer, kes üle tänava lenduva prahi vahel oskuslikult laveerib, ei anna kuidagi lootust et midagi kaunist läheduses olla võiks.

Ausalt öeldes on Taranto nagu sibula ja moosipiruka ristsugutis. Avaldub kiht kihi haaval, väga aeglaselt, nutma ajava pikaldusega, kuid kogu prahi ja lõunamaaliku räpasuse keskel on magusa moosina maitsev kesklinn, oaas, kust peale sinna saabumiseks kulunud teed kuidagi lahkuda ei taha. Palmid, rippaiad, kitsad tänavad põimuvad suuremate bulvarite ning jõgedega. Välikohvikutes istuvad inimesed on rõõmsad ning napsused.

Koht oleks nagu mõni müütiline saar, kuhu inimesed on sattunud juhuslikult laevahuku tagajärjel, kus valitseb täielik ükskõiksus tegelike probleemide pärast, valitseb utoopia, valitseb hedonistlik lühinägelikkus ning ma armastan sellest iga hetke. Aeg seisab, seda on näha sillerdavast õhust, umbes selline pilt nagu kui läbi tule vaadata, õhk sillerdab. Puudub gravitatsioon, puudub hõõrdumine. Õigemini saad kõik füüsikalised olemused ise paika panna. Einsteini relatiivsus ei tööta. Punkt.

Selline koht on siis Taranto. Rongi jaamast on linna keskpunkti, sügavsinise kaldani miski 30 mintsi kõndimist, mis on antropoloogiliselt nagu mõnest ajalooürikust välja kaevatud.

Noota vedavate kalatraalerite ballett

Kõndides mööda betoneeritud merekallat, milles erineva suuruse, värvi ning eaga kalatraalerid nagu kurvastusest tulevase õhtu ees viimast balletitiiru. Noodad lendlevad laeva päras kui pikad meenutused. Paadid on kalast lookas, mis kiiresti vaja randa saada ning edasi turule viia, kell on hommikul 10.12. Minu jaoks on varahommik, kalamehed lähevad aga koju õhtust sööme.

Taranto äärelinnas ringi kõmpides tekib tunne et sellisea realistlikkusega saaks linnu kujutada vaid teatri rekvisiitidel. Reaalses maailmas ei kasva majaseintel puud ja põõsad, igast aknast ei ripu välja pesu ning lodžadel ei askelda peentes sitskleitides tõmmud itaallannad, hõigates naabrinaisele midagi rõkkava naeratuse saatel.

Vaadates kaugusesse, kordub pilt kui filmirulli kaadrid. Lahesopi teisel pool toimub erivärviliste majad akendel ja ustel sama. Lapsed jooksevad ringi ning mängivad palli või mõnda kohalikku mängu.

Kui enamus maailma läheb üle selvehallide ja hüpermarketite lihtsale kasutusmugavusele, ei suuda itaallane sellega leppida. Kodulähedapood prevaleerib, pisikesed eriotstarbelised poed rivistuvad kenasti majade esimestel korrustel ning hüppavad üleühe kohvikute ja kõrtsude vahel.

Poed on lihtsad, lakoonilised ning kaubast pungil. Astun sisse esimesse, selgub et puuviljalettidest pungil poes magab nurgas krants, keda naabritüdruk õhevil olles patsutab. Keegi vanem daam hõikab kõva häälega müüjale midagi, mis hilisemalt selgub tähendavat „kilo viinamarju”, sest just sellise koguse tõstab valgesse kitlisse riietunud letitagune.

Võtan 3 virsikut, mis on nii mahlased et kaaluvad oma väiksuse kohta liialt palju. Astun tagasi lämbesse soorok pasleedni temperatuuri ning löön hambad koheselt virsikusse. Vedelik voolab minu suunurkadest ja tilgub särgile, sulgen silmad ning külm neste lööb mind hetkeks kõikuma. Tasakaalu tagasi saanuna, vaatan taevas sillerdavat päikest ning eluisu taastub. Väikelinnale iseloomulikult jookseb must mööda punt lapsi kes palli tagudes mind kampa kutsuvad. Viskan viimase virsiku sisse ja lippan palliplatsi poole.

Rahust toituv väikelinn

Nii, ajaloo tund alaku. Taranto on 8 sajandil Kreeka kolooniana loodud linn, mis asus mereraju eest varjulises maasopis ning oli oluline sõjasadam.

Kaks saart, S. Pietro ja S. Paolo, kaitsevad Mar Grande lahte, mida kutsutakse ka Suureks Mereks. Siin asub ka tänane sadam. Teine laht, Mar Piccolo, või Väike Meri, moodustub linna keskele. Mar Piccolo on peamiselt sõjasadam, mille strateegiline tähtsus on oluline ka täna. 19 sajandi lõpul kaevandati lahte sügavamaks et võimaldada sõjalaevade pääs sadamasse. Selle tulemusel on Taranto vanalinn saar. Otseses mõttes. Tänu nende kahe lahe olmas olulie ning ajaloolisele taustale kutsutakse Tarantot ka „linnaks kahe merega”.

Kreeka kolonistid Spartast kutsusid linna Taras, müütilise kangelase Tarase järgi. Samas kui roomlased, kes liitsid linna oma olulisima, teede kuningannaks kutsutud Appiani „maanteega”, andsid linnale nimeks Tarentum. Taranto on lisaks muule ajaloole kuulus ka brittide sünnaku pärast Regia Marina laevabaasile II maailmasõjas. Tuntud ka kui Taranto Lahing (vahel ka Taranto Ööks kutsutud sündmus).

Täna on Taranto oluline majandussõlm ning tsiviil- ja sõjasadam. Sadamas on hästi arenenud raua ja terase tehased, õli ümbertöötlemis jaamad, kemikaali tehased ning sõjalaevadeele mõeldud laevatehased. Kui tuua uuesti sisse sibula ja moosipiruka võrdlus siis linna eriosad ei saaks olla üksteisest erinevamad kui moosipirukas ja sibul. Tehasekonglomeraadid ja maaliline palmioaas keskel. Kummastav, kuid tõsi.