Suur Vallrahu: sügavuskatsed korallidel

Kell näitab 7.07 hommikul. Löön suhtelise tuimusega kõrvaveeres vibreeriva plärakasti kajutiseinal olevalt riiulilt põrandale ning ajan käed ja lõuad rammestusest laiali. Päeva esimesest sukeldumisest on möödas 2 tundi ning unele naasmisest kõigest 30 minutit. Tean, et mõne minuti pärast pean olema külmal ahtritekil ning ajama endale ümber niisket ja külma kummikondoomi, misjärel järjekordselt allveekosmosesse sisenen.

Miskipärast valdab mind tunne nagu ma peaksin täna miskit meeles pidama, midagi tegema või ütlema. Tunne on umbes nagu siis kui su emal on sünnipäev ja sa ei suuda koheselt hommikuvalguses seda meenutada vaid käid nagu imbetsill poole lõunani mõru nägu ees ringi nagu üritaks oma kahe ajurakuga kvantmehaanikat välja mõelda.

Ahter on külm nagu prognoosisin, olgugi et väljas on hommikukohta üllatavalt soe ning veetembiks näitab suur kraadiklaas 23 kraadi, tundub talvine Korallrahu siiski kuratlikult jäiselt.

Hammaste plaginal ajan selga kalipso ning meelerahuks näen, et kogu punt, kes oma teisele sukeldumisele kihutab, magab veel püstijalu. S**** kah, vees on soe, sealt oleme me tulnud. Päike hakkab ennast vaikselt ilmutama ning juba kuldab veerest Kangoroo Exploreri nimelist pargast.

Loomulikult on meeskond eilase öösukeldumise järel unustanud ainsana minu ballooni õhuga täita ning keegi on vedanud minema mu lestad. Minut hiljem kargan juba täis varustuses, mille hinnanguline kaal on kuskil 40 kilogrammi kandis, vette ning kerge märguande peale lasen vestis õhu välja. Laskun letargiliselt hommikupäikesest sillerdavasse vette.

Kompanjonid lehvitavad 20 meetri pealt ning viipavad, et auru juurde paneksin ja nende juurde väntaksin. Kontrollin õhku, 200 atti. Piisav. Võtan suuna sügavaima rahu poole, kus sukeldumisbriifingut läbi viinud Marki sõnul peaks elutsema üks tema kogemuse järgi suurimaid kaheksajalgu.

Veealune maailm on rahulik, letargiline isegi, kuid adrenaliinirohke. Väga kummaline tunne. Süda peksab, kuid liigutused toimuvad kiirusega n-100. Korraga nagu kiirendataks ja pidurdataks. Eriti tekib selline tunne kui näed kauguses enda poole mõnda hailist uimerdamas. Üldjuhul Korallil Suurt Valget haid, tuntud ka kui Inimesetapja, ei ole. Külla aga ujub siin ringi identsena paistev Valgetipphai ning võib leida ka Haamerpeahaid, kes on umbes nagu Järva-Jaani autopede, kes ründab valimatult igaüht kes tema haardetsooni peaks sattuma.

Kui kuidagi peaks sukeldumissüütule inimesele seletama milline üks korralik korall või sellel toimiv elu välja näeb tuleb esimesena meelde Picasso. Korallid on läbisegi, seitset eri värvi, kümmet eri kuju, tosinajagu elukaga igal ruutmeetril.

Kes arvab aga, et korallid on pehmed, pehmed nagu sai siis te eksite. Korallid, mis kasvavad kuskil 1-2 cm aastas on kõvad nagu kivi ning teravad kui Samurai mõõk. Hetkeline kokkupuude kivimonstrumiga ning jäljed omistatud kogu eluks. Mul on juba ette näidata korralik kirjatehnika vasaku jala reiel ning paremas peopesas.

Kui jätta välja fakt, et mõnda koopasse ronides proovib mõni kaheksajalg sind kergelt emmata või peakohal ujuvad astel raid, just noodsamad tänu kelle täpsele sihikule kaotas maailm Krokodillipüüdja Steve Irwini, on elu miinus 20 meetri peal uskumatult kodune.

Uskumatu, aga et, vanake, kes suutis aastaidvigastamatuna maadelda planeedi suurimate kiskjatega, mees kes kandis madude vastumürki endaga kaasas nagu muud kahejalgsed prille, tõukab täna taevast ostukäru kuna miski pannkoogilaadne elukas natukene lõbutseda tahtis.

Hakkan mõistma ka üldise toiduahela loogikat ning suhtelist morbiidsust. Kergete uimeliigutustega mööda koraali ujudes ning kogu seda värviplejaadi ja elukirevust jälgides paneb tähele selle hierarhia paikapidavust. Ühel hetkel mööda koralli ringi uimerdav krabiline leiab ennast minu silme all endast 18 korda suurema vikerkaare värvis kala seedekulglast.

Mõni hetk hiljem, ma ei ole kindel kas tegemist on sama kalaga või mitte, kugistab vikerkaart juba järgmisest klassist uimeline, kes minu kui samuti karnivoori suhtes tingliku respekti ülesse näitab ning eemale ujub.

Olgugi et õhku jätkub, vesi on soe ning palju huvitavat nõuab veel avastamist, hakkab esimesena ahistama mask ja siis toru, mis huuli prunti ajades hingekosutust pakub. Räägitakse et läbi õhutoru on võimalik nii oksendada kui sülitada. Viimast katsetan esimest mitte.

Hämmastav asi on see et vee all on võimalik peale viipekeele ka täiesti tavaliselt vesteldes suhelda. Uitasime sõbraga mööda ühte koralli ringi kui kuulen kuskil miskit laulu. Mõtlesin, et nüüd on siis lämmastikumürgitus peal ning võimust võtnud hallutsinatsioon, kui taipasin et minust meetrijagu eespool ujuv säga rahumeelselt „Sepapoisse” laulab. Siinkohal palun kõigil naerda.

Aga jah, mõtteid tekib vee alla palju. Minu primaarne obsessiooni allikas oli mõte, et kuidas võiks üks või teine nendest elukatest kes mu ümber sebivad paneerituna või supis mekkida. Pidev luul oli sellega seotud. Lolli inimese ja lapsesuuna rääkisin selle mõtte välja. Järgmiselt sukeldumiselt tulles oli üks instruktor kaasa vinnanud Merikurgi nimelise eluki, kes näeb välja nagu mustas kiles doktorivorst. Hetk hiljem viilutas laevakokk juba merest tulnut ning võin mõnutundega öelda et kõike mis tundub söödav suhu pista ei tasu. Või oli siis kokku oma elus varem vaid putru keetnud.

Igal juhul taas pinnal, jalgealuseks laevaahter, linalakk kuivaks nühitud ning kerge eine sees, asun sukelduspäevikut täitma:

Primaarsissekanded:

Allamineku aeg 06.35
Ülestuleku aeg 07.22
Põhjaaeg 35 minutit
Sügavus 18 meetrit
Allesjäänud õhk 40 atti (alustatud õhk 200 atti)

Sukeldumise kirjeldus:

„Esimene ametlik üksisukeldumine. Hinges valitses väikene hirm, pole varem sügavusi ilma julgestuseta võtnud. Aga usun, et saime hakkama. Kolasime Easti Timori nimelisel rahul ning viskasime silma igasugu pudi-padile. Mis oluline, nägime suurt merikilpkonna letargiliselt ringi sebimas, koralli alumises osas, nii 30 meetri sügavusel, kuhu minul luba kukkuda pole, silmasime tänu heale nähtavusele ilusat 6 meetrist Valgetipphaid. Nagin ära ka kõikide poolt palju mainitud Nemo, kes koos isakalaga rahulikult korallis sabistas. Juu oli mida pesta. Niisiis, nüüd kiire dušš, söök ja 2 tunni parast järgmine minek.”

(väljavõte sukeldumispäevikust 07.07.2007; Korallrahu, Austraalia)

* * *

Austraalia läänerannikut mööda laiutav Korallrahu ehk täpsema virukeelse nimega Suur Vallrahu, koosneb hunnikust erinevatest sukeldutavatest rahudest, mis ilma suurema karata sinu ees lahti rulluvad. Ütleme nii, et kui kellelgi on üldse soov sukeldumisega tegeleda, siis palun seda just siia, Korallrahule, tegema tulla.

Korallrahu ise on maailma suurim elusorganism, mis on ainsa Planeet maa „elukana” võimalik jälgida kosmosest. Vallrahu lösutab 2600 kilomeetri pikkusena pikki Austraalia läänerannikut ning hakkas moodustuma väidetavalt kuskil 20 000 aasta tagasi.

Kattes ligikaudu sama suure ala kui 8 Eestit, kuulub Suur Vallrahu alates 1981. aastast UNESCO heritaaži ning rahu külastades või seal sukeldudes hoitakse kinni reeglist: kaasa võetakse vaid pilte ning maha jäetakse vaid mullid (õhumullid siis).

Austraallastele omaselt peetakse kõike loodusliku pühaks ning korallrahud omavad rannikulelavate kängurumaalaste jaoks tõeliselt omapärast aurat.

Vallrahu on üks variatiivsema loomastikuga keskkond maailmas. Vallrahu peavads oma koduks kuskil 30 erinevat vaalaliiki, 6 merikilpkonna liiki ning siinsete saarte lahesoppides võib leida ka krokodille.

Vallrahupiirkonnas hakkasid esimesed korallid moodustuma juba kuskil 25 miljonit aastat tagasi, kuid konkreetsem rahu moodi moodustis hakkas tekkima alles kuskil 20 000 aastat tagasi.

Toona ei katnud tänast korallipiirkonda veel vesi, kuid juba 15 000 aastat hiljem, mil veetase oli tõusnud mõne kohas lausa 120 meetrit võisid esimesed kosmoserändurid (sic!) näha Suurt Vallrahu tema tänases maiesteetlikkuses.

Suure Vallrahu armust ja toiduküllusest elab umbes 70 erinevat aborigeeni suguharu, kes on piirkonda asustanud juba vähemalt 10 000 aastat. Eurooplastele sai rahu tuntuks peale seda kui Okeaania piirkonnas palju ringi tuuseldanud HM Bark Endoveri kapten James Cook Korallrahul karile jooksis ning märkimisväärset kahju kandis. Aastaks oli 1770 ning kalendris ilutses juulikuiselt number 11.

James Cook sai mõned päevad hiljem oma laeva tõusuajal karilt küll lahti, kuid Vallrahu ennast enam unustada ei suudetud.

Külastades koralle

Korallile võib tulla niisama nina nokkima ning läbi veesillerduse seda ilu vaatama. Teha umbes nii nagu James Cook aastad tagasi. Parkida oma pargas kuskile korallile ning mõnusalt puhata, kala püüda ning rahulikult kaugusesse vahtida.

No kurat. Mul on veel natukene eluvaimu sees ning ainuõige viis Vallrahule tulekuks on ikkagi lestad jalas ja hapnikuballoon otsapidi molus. Ka muuseumi võib ju silmad kinni minna kuid mis sellest tolku on.

Niisiis, kui me Eestis enne aussisse[1] rännakut sukeldumiskursustele siirdusime ning päevadekaupa Aura veekeskuses ujujaid altpoolt ehmatasime, ootasime pikki silmi seda hetke kui saaks lestad jalakülge siduda ning Vallrahul vette kalpsata.

Hinnad on sukeldumisel Austraalias samad, mis meil. Kuid kurja, kus siin on selge ja mõnus vesi, soolane kui Kuradi Sülg, aga mõnus. Kolmepäevane vedelemine laeval, millede lõbustusteks 3 sukeldumist päevas, lõbus hunnik elunautijatest sukeldujaid ning kokanduspärliteks nimetatavad õhtusöögid.

Sukeldujad on isevärki kollid. Muhedad ja ausad, keegi ei valeta, keegi ei varasta, ainus mis neid edasi tõukad on uudishimu ja soov saada uusi elamusi. Meie pargasel viibimise teisel päeval tuli pardale venku nimega Sergei aka. Sir Gay. Põhi kutt, kes saltoga sukelduma hüppas ning igal õhtul Schivas Regalist ennast kukeks jõi. Kuidagi kodune tunne tekkis kohe.

------------------------------------------------------

Majandusgigant Vallrahu

Pikantne Vallrahu majandusnali. Nimelt on Korallrahu uskumatult kasumlik ettevõtmine, mille käibed meie riigieelarve kanti liiguvad ning mille rentaablust ei julgeks numbriga väljendadagi.

Ütleme siis nii et käive turismist on Korallrahu OÜ aastaaruandes, seda nüüd küll 2005 aasta seisuga ligi 50 miljardit krooni ning kalatusest kuskil 10 miljardit krooni. Tööd annab kuskil 10 000 tuhandele kalamehele, reisikorraldajale, sukeldumiseksperdile ja teadlasele.

Rääkides aga turismist siis aastas veetakse korallile kuskil 2 miljonit inimest. Minnaks siis niisama kaema kristallselges veel paistvaid värve või mitmepäevasele peatusele mõnele ankrus seisvale laevale, kust siis hea sukelduda või niisama puhata.

------------------------------------------------------

Retsept

Grillitud punane riffahven merekarpide ja musta riisiga

Koostis

Riffahven/ merekarpe/ kaheksajala koibi/ seeni/ küüslauku/ soola/ pipart/ laimi/ võid/ musta riisi/ ürte(basiilik, tüümian)/ valget veini/ hea tuju …

Kokkupanemine

Kuna põhiaur laeval või siis merel üldiselt läheb sukeldumisele, kalapüügile või lihtsalt vedelemisele, on ka mereltehtud road lihtsad ja kiired. Ääretult maitsvad, kuid kiired.

Kui grill on kenasti kuumaks aetud tuleb puhastada ahven, mida suurem seda parem, ning segada kokku küüslauk, seened, või, ürdid, merikarbid ja kaheksajala osad, lasta kokku laimiga ning pista kogutäiega kala kõhtu. Edasi haarata kättesaadavad puupulgad, nöör või traat ning „õmmelda” kala alt kinni.

Võtta üks põlemis kindel, kuuma kannatav alus ning kala, sellele ujuvasendis toetuvana, grillile asetada. Kõik. Kergelt siis grillida ning siis koos musta riisiga süüa. Riis enne keeta. Vein pokaali valada. Tehtud!

---

[1] Aussi – Austraalia lühend.