Kreeklanna armastab meest kõhukaudu

Peloponnesose poolsaare piirjoon, mis meenutab kiiruga rebitud ajalehenurka, sümboliseerib väga erinevaid asju, olgu selleks siis olümpiamängud, maratoni 42 kilomeetrit, jumalad, filosoofia või teadus, ühes on aga kõik samasugusel arusaamal – Kreeka on tükike paradiisi maal. Kui Gruusia kohta on öeldud et tegemist on maalapiga mida Jumal endale tahtis, kuid andis selle pidumeeleolus grusiinidele siis Kreeka on see koht kuhu Jumal siis tegelikkuses oma pesa tegi.

Kreeka on riik kust on päris enim maailmale olulisi asju. Jättes kõrvale teadused, filosoofilised arutelud ning soov defineerida ja mõista maailma, mis täna on kõikide arengute aluseks. Pole ühtegi teadusharu, mis ei oleks saanud algust Kreekast. Samuti sport, kunst ning kirjandus. Homerose teosed, vana-kreeka teatrikunst, akadeemiline koolitus ning inimese ihuline harimine spordi näol, tegemist on alusdokumentidega meie teadlikule elule. Filosoof Socratesele kuuluvad sõnad, et ainus headus maailmas on teadmised ja suurim kurjus on rumalus.

Eelnevalt ilastasime üksteisele pähe, loopisime üksteist oma enda roojaga ning tapsime ilma igasuguse põhjuseta. Kreekale eelneval ajal oli kõrgkultuure, oli areng, kuid võrreldes Kreekas sündinuga saab varasemat võrrelda ehk sedasi: kui poleks vana-kreeka mõttefaasi elaksime täna maailmas, kus kõige parem raamat oleks Kaur Kender’i „Jupiejumal”, teatrikunstis prevaleeriks siiani sõnaaher miimika, me sööksime siiani umbes pooli täna tuntud kultuure, meie mõttemaailm oleks kitsam kui Maria Theresa jalgevahe ning enamasti vaataksime kuud ikka kui rosinat taevas aga oleksime kindlad et kuskil seal Norra ülatippu ei ole ohutu minna kuna sealt võib üle maailma ääre kukkuda.

Olümpia, Sparta, Maraton, Akropolis, vaid mõned nimed mis on maailmale pakkunud midagi uut, kohad mis on seotud tegudega, mis defineerivad maailma ja inimest siiani. Kreeka on ja jääb jumalate ja jumaluste riigiks.

Väike Kreeka tavern

Kui ma mainisin, et kreeklane defineerib ennast toiduga siis on kreeklasega nagu iga mehega, tee tema südamesse käib läbi kõhu. Kreeka naine on selle tabanud ning saavutanud filigraansed oskused loomaks võlukunsti toidust ning hoidmaks mehed kinni kindlama lõo otsas kui Saatan omi sõjakoeri.

Lugedes Kreeka kulinaaria raamatuid rõhutatakse korduvalt kodu tähtsust kreeklase elus, kodu on aga perekond, armastav naine ning toit. Igapäevased tegemised, mured ja rõõmud saavad lahenduse ja väljaelamiskoha söögilauas, seal avaldatakse armastust, lahendatakse probleeme ning tehakse otsuseid.

Enamus traditsioon on paratamatult uuenenud maailmakorraldusega kadunud, muutunud tühjemaks ning mõju vähenenud. Kommunikatsioonivahendite rohkus tõrjub kohalt perenõukogud või koosolekud. Mis tähendab, et tuleb lihtsalt rohkem tööd teha ning rohkem näha vaeva vanade traditsioonide elus hoidmiseks.

Rääkides kõhukaudu armastamisest, kreeka naised ja kulinaaria on kindlasti Kreeka külastamise nimekirja kaks esimest. Kreeka naiste ilu ja sarm on sama meeletud, kui kulinaaria võrratu maitsebukett. Sinistesse ookean sügavatesse silmadesse korra uppununa avastad ennast hetk hiljem abiellununa ning veel hetk ning juba raputad hälli ning ehitad kodu.

Kreeklannade pidevast soovist pakkuda oma meestele parimat nii voodis, kodus, toidus kui elus üldse on viinud nad käima radu millele mujal naised ei satu. Kombates ja laiendades piire suudab kreeklanna pakkuda pidevalt suuremat naudingut.

Welcome Back!

Kreeka on Euroopa, selle kõige paremas mõttes. Inimesed on pikad, sihvakad ning alati naeratusega näol. Viisakusest siin riigis tere ei öelda, seda mõeldakse täiesti siiralt. Sõites riiki Lähis-Idast või Türgist vaatab sulle piiril vastu naeratav kaunitar ning kiiruga passi läbi lehitsenud, ulatab selle tagasi ning lausub emalikult – „Tere tulemast tagasi!”

Ehk tere tulemast Euroopa Liitu, tere tulemast koju! Seda on kuratlikult meeldiv kuulda, peale pikka radarialustes riikides veedetud aega. Kreeklaste külalislahkus on kummastavalt mitmekihiline. Tegemist on vägagi külalislahke rahvaga, kuid kindlatel tingimustel. Nad on uhked ning seda ei tohi unustada, samuti ei tohi kunagi unustada külas kes on peremees, kes on selle kodu liider. Kuid võrreldes igavate ja ükskõiksete ida-eurooplastega, kes heal juhul lähevad appi kui neilt seda palutakse, on kreeklane avatud ning abivalmis ilma küsimuseta.

Külalislahkuse ja rõõmsameelsuse segu lisab aga iga ning teeb ilusaks. Maailma on kurb ja hirmus oma olemuses, kuid Kreeka oleks kui puhver kõigele jaburalt mõistmatule ja halvale mis maailmas sünnib. Kummaline kuid tugev tunne.

Mõelge veel ka sellel, et kõigest 3 tunniga saab Tallinnast Ateenasse, ning sealt kõigest 2 tunniga edasi Kreetale, Korintosele või mõnele muule kaunile saarele, kus oliivipuud on suured kui tammed ja päike soe nagu ema suudlus. Ahvatlev!