Kunstiakadeemia kodukootud Firenzes

Peale selle, et Itaalias veedetud ajast enamus on lahjendatud kohutavate koguste maailma parimate veinidega ning vürtsitatud sisikonda harivate Toskaana või Napoli hõrgutistega on ka meel vaja ergas hoida. Firenze täidab koha ideaalselt.

Di Medici hertsogiperekond valis selle linna oma residentsiks ja valitsusohjade hoidmise paigaks, linnas on rohkem muuseume kui NYC’s kodutuid, mõni ülikool ning kultuuri rohkem kui saias jahu.

Peale selle Euroopa vanim, 15. sajandist pärinev sild üle linna kaheks lõikava Arno jõe. Kõik muud sillad hävinesid viimase maailmasõjaaegses pommitamises, ainus säilinud sild töötab täna kullapoodide ja kunstibutiikide kandjana.

Keskaja sillaehitustraditsioon on midagi muud kui tänane, eks ka eesmärgid olid teised. Galleria Degli Uffizi lähistel asuv sild on aga kõige otsesem otsekäepide (loe link – toim.) ajalukku. Massiivne ehitis ei ole ainult sild vaid linnatänava pikendus, kus mõlemal pool teed, Arno jõe kohal asuvad poed eluruumid ning kaunid vaateplatvormid. Kas sealne kinnisvara ka kallis oli ei oska kommentaarida. Kuid vaevalt et tegemist millegi väga eksklusiivsega oli, arvestades pidevat kära, hobusesi**aga kaetud eeshoovi ning töötoa alt läbi voolavat solgijõge.

Firenze iseenesest meenutab Tartut. Kahtlane on kui paljud linnad meenutavad maailmas Tartut. Arvatavasti kujundab akadeemilisus ja haritlaskondlik õhkkond linnad sarnaselt heatahtlikeks. Firenze on aga Tartust mõnevõrra olulisem, ma ei hakka võrdlust looma kuid jätan teid mõne faktiga tõtt vaatama.

Firenzest on pärit Ameerikale nime andnud maadeavastaja Amergo Vespucci. Siin linnas on oma geeniusel lasknud lösutada nii Leonardo Da Vinci kui Michelangelo, kelle tööd koos paljude tänapäevaste kunstigeeniustega on kogutud paljudesse Firenze muuseumitest. Michelangelo Buonarroti (skulptuurigeeniuse täisnimi) elas siin alates 13 eluaastast, maetud on aga Rooma kuhu ta siirdus paavst Julius II sarkofaagi kujundama ning hiljem maalis kuulsa Sikstuse kabeli laemaalingu. Firenzes laianud Dante pärat on meil olemas Itaalia keel, linnas on töötanud ka renessanssi loojad arhitekt Brunelleschi ja kujur Donato dei Bardi üldiselt tuntud kui Donatello. Brunelleschi on ka arhitekt, kelle looming on ka maaliline ja võimas Firenze Toomkirik, tuntud ka Duomo nime all.

Toskaana pelinnas tuli Macchiavelli lagedale oma ühiskonnafilosoofiliste ja majandusteaduslike teooriatega, Galileo muutis meie nägemust maailma loomisest ning meie asukohast maailmaruumis. Lisaks elas siin veel maalikunstnik Botticelli, Itaalia maalikunsti isaks peetav Cimabue ning kuulus kirjanik Giovanni Boccaccio, kelle sulest on pärit ajatu jutustus „Dekameroon”.

Linn kui kunstimuuseum

Roomlaste poolt esimesel ajaarvamise sajandil linnaks kujundatud Firenze kohal oli asustus juba eelajaloolistel aegadel. Arvestades et see lause kehtib enamuste linnade kohta ning tegemist on mitme jõe lõikumiskohaga ei imesta. Linn oli varasel keskajal väga tugevas madalseisus, kuid tõusis täielike liidrite hulka vaba linnana 11. ja 15. sajandi vahelisel perioodil olles erapooletu ning nii imperaatori kui ka paavsti mõjuvõimust väljas.

Alates 15. sajandist liikus Firenze Medici krahviperekonna võimu alla, kellest hiljem said Toskaana Suurvüstid. Medicite perekonna ülemvõimu all saavutas linn oma tõelise kõrgpunkti ja seda nii poliitilise, kultuurilise, kunstilise kui majandusliku jõu keskusena. 18. sajandil läks võim linnas üle Lorraine ülemkojale, kui Toskaana liitus Itaalia kuningriigiga ning Firenzest sai kuningriigi pealinn aastatel 1865 kuni 1871. Sajand päädis jällegi piirkonna ja linna kultuurikeskuse staatusega.

Galleria Dell’Accademia, mille kauni kupli vaikivas valguses seisab juba pool tuhat aastat lingukivi hoidev Taavet, keda üle maailma lendavad vaatama miljonid inimesed. Taavetit peetakse läbi ajaloo kõige parema poosi ning lineaarse voolavusega skulptuuriks. Tema vorm ja olemus löövad silmamisel näkku nagu Kopli trammi uks teisipäeva varahommikul. Ning see ei ole põhjustatud tõigast et pildilt on seda kuju varem nähtud või palju kuuldud jutte tema ilust. Taavet kiirgab midagi, mida osad nimetavad kurbust oma teo üle, teised aga siirast süütunnet.

Linna teises otsas, Arno jõe kaldal ning osaliselt vanas Medicite hertsogilossis asuv Galleria Degli Uffizi sisaldab aga enamuste kuulsate kunstnike töid. Da Vinchist kuni Carravagioni ning tagasi kõikide tänapäevasemate taiesteni. Lennake siis ja tundeke ära pildid mida kunstiajaloo tunnis paksudest kopitanud raamatutest silmata sai.

Põhjendamatu isiklikkus

Toskaana piirkonna pealinnana on Firenze põhjendamatult isiklik. Ligi 400 tuhandeline elanikkond tundub piisavalt suur et kaduda, haihtuda, muutuda anonüümseks. Firenzes on see võimatu. Linna melu, fiiling ja inimesed ei luba seda. Õhkkond on selline mis tõmbab inimesed tänavatele, pubidesse, kontsertidele, jalutama parkides ja Toomkirikuümbruse tänavarägastikus.

Linn kutsub inimesi nimepidi, vahel ka hüüdnimega. Lendab sisse sinu intiimtsooni ja ei lahku enne tutvust, põhjalikku tutvust. Firenze ei ole eriti võimas popkultuuri linn, siin ei toimu üleeuroopalisi musafestivale, ei kogune Põrguinglite aastakonverentsid, tänavatel ei laiuta filmikuulsused ega kakle proletariaat.

Firenze on üliõpilaslinn, kuhu on hunnik kunstifriike liiga pikaks paikseks jäänud ning enamus inimesi satub kas Taaveti kutsel sellesse kaunisse klassitsistlikku linna. Veel üks võimalus miks siia tullakse on Toskaana regiooni pealinna staatus. Kuidas sa lähed riiki aga pealinnas ei käi. Toskaana veini, söögi ja lõbujanu kõrvaseks tullaksegi ja hammustatakse killuke kunsti.

Minu väitle annab ka kinnitust Firenzes kohatud kunstiteadlane Linnar Priimägi, kes kaaslaste saatel neile Firenze ajalugu ning olulisimaid sündmuseid deklameeris. Paljud filosoofid ja teadlased on leidnud selle linna oma tööle parimaks taimelavaks olevana. Noored tulevad siinsetesse ülikoolidesse ja akadeemiatesse linna õhkkonna ja noaga lõigatava tarkuseloori pärast. Instituutides tehakse teadust, tänavatel kunsti ning kultuuri.

Kuigi eelnevast pikast deklamatsioonist jumalikule akadeemilisusele võib tekitada tundmuse, et linnas muud ei toimugi, pean sellel vastu vaidlema. Öösiti saab äärelinnades joosta, kui juhtud väheste lisakompanjonidega viimasest bussist maha jääma, tänavatel saab vanalt veini lakkuda ja mõttetuid nõudmisi esitavaid sõjavastaseid narrida, kes sulle vaid itaaliakeelseid lendlehti pihku pistavad ja on tigedad et sa kaasa ei röögi. Firenze ööelu on fantastiline, palju inimesi ning pidu nagu homset ei tuleks. Paaril õhtul oli lausa tunne et tegemist suurima fertiilsuskliiniku või pulmaaltariga maailmas, iga proua ja preili tahtis lahkuda millegi võrra raskemana.

Et lugu saaks võtta kokku laiusega, vähem möla, pikem samm, ütlen nii. Minge ise kohale. Kui ei meeldi, Veneetsiasse on 2 tundi rongi, prantsuse Rivieerale 3 ning Rooma 7 tundi sõitu raudussis. Head reisi!