Gruusia tuksub äraootavas rütmis

Viimase viieteist aasta jooksul on Gruusia riik maadelnud probleemidega, mis enamustel post-sovietlikel idaplokiriikidel õnnestus seljatada juba esimeste vabadus aastatega. Muredeks on lokkav vaesus, riiklikult aktsepteeritud altkämaksu andmine, maksusüsteemi puudulikkus (pigem puudumine), ühiskondlike lepete eiramine, võimude lahususe printsiibi kindlus ning parlamendi järjepidevus.

Gruusia tänane seis on aga veelgi ärevam kui seda oli enne 2003 aasta novembri Rooside revolutsiooni millega aeti troonilt riiki kümnendeid valitsenud Zevardnatse klann. Riik on hetkel kõige olulisemal teelahkmel selle taasiseseisvumisest saadik. Hetkel valitseb täielik peataolek ning ootus tulevaste arengute ees. Kui peale dekaadi täis valet ning näilist arengut ei suuda Šakašvili Gruusiat arengule suunata ning teostada hüpet mis lubaks inimestel taastada lootus paremaks eluk, toimub katastroof, mille tulemus võib olla kas ulatuslik kodusõda või Vene mõjuvõimu suurenemine või täielik vabatahtlik annekteerimine, et saavutada mingisugunegi majanduslik kindlus riigis.

Eriti kurb oleks vaadata Venemaaga liitumist peale teades, et grusiinidel on meeletu soov olla edukas ning majanduslikult arenev ja investeeringutele atraktiivne riik. Seda õhkub nende silmadest ja tegudest. Samas on väga tugevalt neid jalust rabanud riigi tegelik seis, mis samuti inimeste silmist välja paistab.

Paralleelselt on aga mure ka tuleviku pärast. Eriti just sõjalise balansi pärast. 2008 aasta on see, mil viimane Vene sõjabaas peab olema riigist lahkunud. Koheselt tekib küsimus mis saab edasi? Kas Gruusias läheb kohe vastanduvate klannide vahel sõjaks või langeb Gruusia edasi USA sõjalisse mõjusfääri. Nii halb kui see ka pole on Venemaa ainus vai, mis seda telki tuulte keerutada ning vallatleda ei lase minna.

Sotsiaalne surutis

Gruusias on mingil hetkel saanud kokku vana nõuka teema ning uus nii öelda vara-kapitalism ning oma kohtumispaigas pole suudetud leida viisi kuidas edasi areneda ning sõbraliku ühendusena eksisteerida. Selline situatsioon prevaleerib tugevalt kogu tänases Gruusias. Kõrvuti sõidavad tänaval miljoni kroonine X5 ja 1000 kroonine, jalgpalli suuruste roosteaukudega Žiguli, kesklinnaks peetav Rustaveli avenüü, mis näeb välja nagu just lõigatud teemant on ümbritsetud sõjatandriliku äärelinna läbuga, kus majad püsivad püsti vaid puhta tahtejõu näol.

Pealtnäha elurõõmus ning toimiv riik on tegelikult suures surutises. Pensione makstakse 14 lari, mis on ca’ 100 krooni kuus ning palgad on enamasti mustalt makstud almusele lähedased sandikopikad. Kõrvuti rikkusele on meeletu vaesus.

Positiivne on selles aga see, et grusiin ei hädalda. Kui temalt küsida siis ta ütleb loomulikult mis ta arvab, aga kunagi ei hädaldata. Oodatakse, vaadatakse ja loodetakse, ja seda vaikselt, lakooniliselt.

Venelane on ainus keda grusiin ei oota

Ainus keda grusiin tõeliselt vihkab on Venemaa ja eriti venelane. See viha ja põlgus on tugevamad kui inimese loogiline vastupanu. Ilma erilise juurdluste peaksime meie seda mõistma.

Öösiti taksoga sõites (Tbilissis on takso nii odav, et jala pole vaja meetritki käia ning pealegi eksiksid koheselt linnarägastikus ära) ning taksojuhiga vestlusse asudes vaatavad nad sulle sügavalt silma ning ütlevad et vihkavad venemaad ja kui Putin siia tuleks siis lastaks ta maha. Karm, aga tõsi, tõsi aga karm.

Kui jätta kõrvale nii venemaa kui ka pettumus, siis grusiini elu on lihtne ning mõusalt lakooniline. Perekond on number üks, siis sõbrad ja töö. Paljuski oleme meie siin maarjamaal paremas seisus kui vennased Musta mere ääres, kuid on ka asju mida meie neilt õppima peaksime. Nimelt oskus elu nautida ning probleeme lahendatavateks tõlgendada. Joviaalsuse, millega pidutsetakse, naisi tantsutatakse või lapsi kasvatatakse, võiks lausa Unesco pärandite hulka nimetada.

Pealinn kui ajaloopaabel

Tbilissi peaks kindlasti kuuluma nende linnade nimekirja, kus iga inimene korra vähemalt ära käima peab. See on umbes nagu Meka muhameedile või Vatikan kristlasele.

Tbilisi on Gruusia suurim linn ning oma 1,5 miljonilise elanikkonnaga on Tbilisi riigi süda. Linn, mida aegade jooksul on kümneidja kümneidkordi nullist uuesti üles ehitatud, peidab endas ajaloopaabelit, kuhu on märgi jätnud iga seal viibinud režiim.

Tbilissi on selles suhtes eriline, et isegi hilisem režiim pole suutnud luua korda algupärast kaootilisust. Kui Pariis on ehitatud konkreetselt joonlaua tõmmete kohaselt siis Tbilissi tänavate jaoks pole joonlauda välja mõeldagi. Katastrofaalne liiklus, rõkkavad tänavad, kaupa täis turud ning öö läbi hingav urbanism loovad eriti mõnusa vabastava õhkkonna, mis poeb sisse ning välja enam ei lähe. Kes korra „süda” linnas (tibil on süda gruusia keeles) käinud sellest enam ei pääse.

------------------------------------------------------------------

LEGEND

Legend räägib et kui Jumal rahvastele maid jagas panid grusiinid pidu ning jõid veini ja lasid rasvasel šašlõkil hea maitsta ning kogu selle pummelungi ja hedonismi tulemusel jäid ilma maast. Sama võib juhtuda ka nüüd, grusiinid jäävad tänu halbadele otsustele kogu euro-rongist maha ning on sellega aafrika riikidega samal pulgal. Samas võib saatus otsustada muud ning grusiinidele nende oma legendi kohaselt ka kõige parema tuleviku kinkida nagu seda legend nõuab, sest kui grusiinid olid pidutsemise lõpetanud hakkas jumalal neist kahju ning kinkis neile ilusaima lapi maad, mis siin planeedil leid, maalapi mida jumal oli enesele hoidnud. Legende on veel ning enamus neist grusiinidele pigem motoks kui ütluseks.

Ootusärevust ning ebakindlust väljendab ka vana klannidele tegevusest lõhestatud gruusia vanasõna – Kukk kireb igal hommikul, kuid seda kas sellepeale ka päike välja tuleb näitab aeg. Täpselt sedasi toimib ka kogu gruusia täna. Enamus algatusi on tehtud, see kas need ka vilja kannavad näitab aeg.

------------------------------------------------------------------

GRUUSIA TÄNA

Gruusia hetkeseisu karmist reaalsusest räägib ka Mais aset leidnud juhtum, kus peaosalisteks hegemoonia president Bush, töötu grusiin ning lendav granaat.

Kuigi grusiinid võõrustasid USA riigipead kogu oma külalislahkusega, rikkus visiidi Nõukogude-aegne tehnilise rikke tõttu lõhkemata jäänud kildgranaat RGD-5, mis leiti selle koha lähedalt, kus president rahvale kõnet pidas. Koheselöt pandi tööle võimas sisekaitsemasin, mis hakkas välja selgitama kes sigaduse taga oli. Kurjategija tabamiseni viiva info eest pakuti 150 000 lari (üle miljoni krooni), võrdluseks võib tuua, et keskmine grusiini kuupalk on 150 lari.

Kuna russofoobia ruulib riigis täielikult siis esimesena kahtlustati koheselt pättuses venelast, kes ka kohe tabati ja kõrvaldati linnaringlusest. Seda kuidas võimuesindajad 27- aastase töötu, kodus relvaladu pidanud Vladimir Arutjunjanini jõuti peeti saladuses, kuid hiljem levis kuuldus, et infot sisaldav foto pärines väidetavalt USA luuresatelliidi salvestiselt. Nii, et me keegi pole tegelikult üksi, keegi alati jälgib.

Kui relvakangelast püüdma mindi siis kohalikud elanikud said millegi erilise toimumisest aru seetõttu, et tavatult lülitati sisse tänavavalgustus. Mees tahtis ennast lõhata, suutmata seda teha kukkus tulistama. Tappis mendi ja põgenes metsa, kus ta ka kätte saadi.

Kurioosum on see, et Tbilissis valitseb liikluskaos, välituled põlevad vaid üksikutes kvartalites, kuid riigi kõige lollakama mehe püüdmisest teeb otsereportaaži telekanal Rustavi 2. Vaat see on tase. Elektrit pole aga ajakirjandus on tasemel.

Tuhandenäoline Mallorca

Millega üllatab Vahemeres asuvate Baleaaride suurim ja tuntuim saar? Absoluutselt kõigega, kõlaks aus vastus. Loodus, mille maagilisus ja lopsakus imevad su endasse, inimeste pidevalt naeratav nägu annab julgust ja jõudu, kerge mereõhk kopsudes rebib aga lõplikult lahti argirutiinist ning paneb mõistma, et see pole siiski uni.

Kirju ajalugu, naeratav

Mallorca on uskumatult korratu ja mitmepalgeline: järved ja Lääne-Eestit meenutavad lamedad rohumaad vahelduvad kaljulahmakatega, mis tõusevad seinadena justkui eikusagilt.

Mallorca on mosaiik lugematutest värvidest, mis moodustavad nii selle kauni saare geograafia kui ka inimloomuse. Mallorcalased kaitsevad oma pärimust ning saart nagu oma kodumaja. Vaid 3000-ruutkilomeetrine saar on pika ja kireva ajaloo vältel näinud nii araablaste viha ja vallutusi kui ka Ramon Llulli taoliste tarkade ilmutusi.

Vanades sadamalinnades kajab igal tänaval meenutusi verest ja hirmust, kuid hoolimata minevikust on mallorcalased sõbralik ja tolerantne rahvas, kelle suult lahkub naeratus vaid söömise või suudluse ajaks.

Mallorca võlub teid otsekohe oma külalislahkuse ja turvatundega, viimane on saareelanike DNAsse vist lausa sisse kirjutatud, sest inimesed kutsuvad teid enda juurde koju teed jooma ja juttu puhuma, kõige kindlamaks lepinguks on mehe sõna ning pitsatina on aktsepteeritav ainult selge silmavaade ja tugev käepigistus.

Hakates mallorcalasele rääkima paberlepingust, leiad ennast kiiresti absoluutsest isolatsioonist ning tehingul on lõpp. Villat renditakse sularahas ning autoga antakse sulle kaasa dokument, millel on kirjas, et kui auto puruks sõidad, maksad kinni.

Kuulsad saareelanikud

Saareelu juurde kuulub ka täielik rahu ning arusaam, et homme on alati parem kui täna ja et aega on küllaga. Põhjamaalise kiirustamise kõrval kosutab mañana (eesti k. homme) suhtumine närvi sedavõrd, et lahkudes elad veel mõne nädala sealses rütmis.

Aegade jooksul on saar olnud kõiksuguste eriilmeliste inimeste peatus- ja pelgupaigaks. Saare rannasoppides peitsid oma varandust piraadid, mägilinnades otsisid varju mandrilt välja aetud ning põlu alla sattunud sõdalased.
Saarel leidsid eest vabaduse korsaarid ning kunstnikud, kellele sõjast räsitud Euroopa seda enam ei pakkunud. On teada, et helilooja Frederic Chopin elas suviti Mallorcal ning oli tihedates suhetes Georg Sandi nimelise daamiga, kelle sulest on pärit ka eesti keelde tõlgitud ood sellele kaunile maalapile «Talv Mallorcal».
Sürrealist Joan Miró elas seal nelikümmend kolm aastat ning üllitas oma kõige radikaalsemad ideed just sellel saarel.

Saare mitmekesisusest ja salapärast lummatuna kirjutas Agatha Christie seal viibides raamatu Miss Marple’i seeriasse pealkirjaga «Probleemid Pollenca lahel».

Mallorca ajalugu on sama kirev nagu setu vaiba muster. Saare iseäralikust asukohast ning rannajoonest tingituna oli Mallorca Euroopa üks põhilisemaid piraatide peidupaiku.

Saar pakub hulgalistes rannikusoppides ideaalset kaitset laevadele ning mägedes risti-rästi asetsevad looduslikud koopad parimat paika röövsaagi peitmiseks. Mallorca on Euroopas sama mis Kariibid Ameerikas. Piraatide kullaga on üles ehitatud enamik vanu Mallorca linnu, nagu Valdemossa, Pollenca, Alcudia, loomulikult pealinn Palma ning mägilinn Soller, saare pärl.

Aimamaks, miks muutus Mallorca röövlite, heidikute ja muude ärakadumise soovi käes vaevlevate inimeste meelispaigaks, tuleks võtta ette sõit saare lääneosas asuvasse Solleri linna. Soller on täielikult mäeahelike keskele ehitatud, meenutades Dali sulavate kelladega maali. Linn ise on pisike, platsidest ja välikohvikutes kubisev rahuaed.
Katedraali ees kasvavad viljukandvad mandariinipuud levitavad magusat aroomi kõikidesse linna tänavarägastikes leiduvatesse tubadesse ning aeg seisab, oodates mitte vanadust, vaid sinu otsust istuda maha ühte paljudest kohvikutest ning tellida üks espresso.

Pealinnade pealinn

Palma de Mallorca on väga kena Vahemere-linnake. Piisavalt suur, et olla pealinnana ahvatlev elu- ja aja veetmise koht, kuid piisavalt mugav ja laisk selleks, et tekitada stressi. Palma on ehitatud lihtsas klassitsistlikus stiilis, suurte majade ja mereäärt palistavate jalutuspromenaadidega ning on ise justkui ajalooraamat.
Kui hakata linna südamest välja liikuma, tekib tunne, nagu viibiksid ajarattas – iga saarel valitsenud võõrvõim on jätnud tugeva pitseri linna arhitektuurile.

Tatrate kivine kutse - Poprad

Reisihullule ei ole ükski tee liiga pikk, jõgi liiga lai, meri liiga sügav ega ükski mägi liiga kõrge. Tatrad on ühtlasi nõnda lähedal, samas aga ka kaugel.

Kui tee algab Eestist siis tuleb kohalejõudmiseks varuda nii lennuki kui bussiga vähemalt ööpäev. Maismaad mööda pidurdab sõitu tagurlik Poola, mille teed ja seadused ei luba kiiremini kui 80 km tunnis sõita ning vahepeatused politseile pistiseandmiseks on pea kohustuslikud. Igal juhul nähes suurt silti SK enese ees terendamas, on suur soov saada üle piiri ning kenasti Slovakkia rüppe.

Piirilt on sihtkohta, Tatrate keskel laiuvasse mägilinna Popradisse vaid natukene alla saja kilomeetri, mis peale pikemaid vintsutusi poolakate juures tundub pisikese sammuna.

Tartratesse, üldisemalt Slovakkiasse pääseb iseenesest ka lennukiga, kuid arvestades, et otselendu Tallinnast ei ole, ning Prahas tuleb oodata kindlasti kuni 5 tundi uut lendu ning pealinn Bratislava asub Tatratega suhtes täpselt Slovakkia teises (muuseas Slovakki suurim laius on 428 km) otsas tähendab see veel mitmetunnist sõitu, nelja tunniga võib arvestada julgelt. See ehk ei tundugi nii keerulise ülesandena, kuid juurde tuleb lisada veel kogu varustus, mis vaja seljas tassida ning selleks hetkeks tekkinud tuju ja rahakaotus, on minu soovitus minna Tatratesse bussi või autoga. See on mugavam, lihtsam ning säästab kenasti ajusid.

Slovakkia Vabariik (ametliku emakeelse nimega Slovenska Republika) on kiiluna Kesk-Euroopa südamikus asuv 49 030 ruutkilomeetrine riik, mida piiravad neljast küljest Tsehhi, Poola, Austria, Ukraina ja Ungari. Esimesed teated asustusest pärinevad 500 AD. Kunagine Tšehhoslovakkia osa saavutas iseseisvuse Eestist pisut hiljem 1993 aastal ning ei ole majanduslikult ega ka sotsiaalselt saavutanud sama taset ja kindlust kui Eesti, kuid on jõudsalt selles suunas liikumas. Mägises riigis elab natukene üle 5 miljoni, peamiselt rooma-katoliikliku inimese, millest tulenev rahvastiku tigedus on 107 inimest ruutkilomeetri kohta ning

Kõrg- ja Madal-Tatrad

Tatraid peetakse enim alpilaadseteks mägedeks Kesk-Euroopas ning mägedejärgi on saanud nime ka paljud linnad, näiteks Vysoke Tatry, mis koosneb väiksematest asustustest. Stary Smokovec, Strbske Pleso and Tatranska Lomnica on nendest ehk tuntumad.

Tatrad kõrguvad 2600 kuni 3000 meetri kõrguste lahmakatena taevapoole. Ülevalpool 2500 meetrit loobub enamus rohelusest kasvamast ning mäge katab lumi ja suusatajad. Pisikesed jänesed jooksevad siin seal üle lagendike ning üritavad orgu laskujatele mitte ette jääda.

Vysoke Tatry ehk Kõrg-Tatrad on peamised suusapiirkonnad, kus on arendatud juba aastakümneid mäesuusatamist ning mis tänaseks on saavutanud absoluutselt võrdelise taseme Prantsuse alpidest leitavate nõlvade ja tõstukitega. After-ski on aga Tatrates üleüldse pisut vaeslapse osas. Ei saaks öelda, et seda pole, midagi erilist oodata pole aga mõtet. Samas soe ruum, mõnus toit ning odav õlu on täitsa omal kohal ka ilma kuldse tualeti või mahagonist lauata.

Tatrate kõrgeim tipp Jasna on loomulikult iga mäesuusataja unistus – kiire, järske, ohtra lumega ja kõrge. Kõrgmägedes kolades on tuju pidevast päikesepaistest ilmast hea ning värskest inimkonnapoolt solkimata õhust selge. Jasna pakub nii head mäge, mugavaid tõstukeid, kui ka head puhkeala. Soovitan tellida kohaliku kohvi ehk Kava Turecka, mis kangusega küll pisut jalust rabab, kuid meele tähtsas ja ohtlikus töös selgena hoiab.

Nizke Tatry ehk Madal-Tatrad on aga võrreldes oma „suuremate vendadega” pisut nigelamas, seisus. Kuigi häid nõlvu leidub, ei ole infrastruktuurid ja korralik varustus sinna jõudnud, mis pärast kohalikud neid ka „luumurru” mägedeks kutsuvad. Ühesõnaga ekstreemsused on garanteeritud, hamba- ja üldravi kukkumise korral mitte. Hea kui keegi päästma juhtub.

Pealinn Poprad

Tatrate pealinnaks loetav Poprad on ligi 44 000 elanikkonnaga linna Kõrg-Tatratest lõunas. Popradi linna asetseb samanimelisel jõel ning elatub enamasti turismist, mis talvise suusahooaja jooksul muudab linna märkimisväärseks keskuseks.

Spisska Sobota nimeline Popradi osaks loetav vanalinna kaitseala on oluliseim Slovakkia kunagist asustust tutvustavad linnasäilmed. Unikaalseks teeb linna säilinud turuplats ning romaanistiilis kirik gooti altariga.

Poprad on huvitav just selle vana ja uue kontrasti pärast, eriti oluline on aga märkida, et sõna “tänapäevane” tähendab sovieetlikku kõrghooaega. Hotellid on kõik stiilseimas glasnosti stiilis monumendid ning üle pisikese jõe, pigem läbi linna vonklev oja, sillad majesteetlikud. Samas kontrastiks linnale on ka selle äärealad, mis näikse olnud üle elanud 3 magnituudilise maavärina, kuna tänavad on pragunenud, sillutise ääred nagu kõrbema hakkava pannkoogi servad taevapoole irvakil ning majad enamasti tühjad.

Poprad on muhe mägilinnake ka selles mõttes, et oma rahus ja letargilises liikumises, on see suurepärane koht peale kiiret ning väsitavat päeva Tatrate äkilistel nõlvadel. Kuna kohalikud peaasjalikult väljas ei käi siis kõrtsud ja restoranid on täis kaasturiste, kellega mõnus elust ja ilmast rääkida. Kui aga söömine ja kohaliku mõdu tarbimine uue päeva ootuses kuigipalju ei motiveeri võib otsida muid tegevusi. Poprad ei ole küll teab mis kaubanduskeskus, kuid teatava annuse adrenaliini ikkagi pakub. Kinost Slovakkiakeelset filmi vaadata polnud küll kuigi huvitav aga naljakas igal juhul, kellel aga spordist veel päevaks villand ei ole võib liguneda tohutusuures veekeskuses, mis tuledes kui jõulukuusk või Luunja kasvuhooned helendab.

Kui aga rääkida nüüd toidust siis lihasõpradel tasub Tatratesse tulla. Slovakkia toidulaua keskne komponent on sealiha, samuti süüakse Bryndzové halušky nimelist rooga, mis põhimõtteliselt on nuudleid juustuga, kuid pisikese lisandiga. Ungari rahvustoit guljašš on samuti menüüs kindla koha leidnud, mille kõrvale rüübatakse veini, õlut või Slovakkiale omast slivovitsi (ploomibrändi) või borovitsi (ürdijook).

Back to the USSR

Varem Tatrates mittekäinule on esimene pilt trööstitud ning tuhm, aga mõnda aega kohal viibides hakkab tegelik teemant ka mustuse alt välja lihvuma. Kuigi linn on täielik mälestusmärk kõigele, millega NSVL oma 1/6 planeedist korda saatis, muutuvad taaskohtumine unustatuga ja meenutused tuntust postkaardiks Popradist.

Lahkudes on kahju sest linn on saanud armsaks ja inimesed tuttavaks ning kodukõrtsis ettekandjana töötanud näitsik ei taha kuidagi meelest minna.

Are - lumelauduri Meka

Eestlane on alati olnud suusarahvas, armastanud kuumast saunast lumehange hüpata, külma viina ja head seiklust. Rootsi populaarseim suusakuurort Are pakub rahuldust kõigile neile ihulikele ja hingelikele ihadele, mis üks mõnus talvepäev vajab.

Suusarahvana tuleb aga meeles pidada, et Are puhul on tegemist mägede mitte nõlvadega, mis oskamatu suusakunni ülikiirelt selge ees kuristiku poole lennutab. Oskajale pakuvad Are ahelikuna liikuvad nõlvad oskustele lihvi, närvile rahustust ning adrenaliini oimukohta tukslema. Eelmise sajandi algusest aga hakkas Are idee muutuma, sest üha rohkem ja rohkem inimesi leidsid siit rahu ja taskaalu. Seejärel tuli suusatamine ja siis juba turism.

Ares ühel aastal sõites, leidsin ennast pundis 2 ameeriklase, rootslase, norraka ja kahe lätlasega. Kõik olime umbes sama kaua alaga tegelenud ning andsime uskumatut kiirust ja võimu näidates mööda nõlvu ja kurusid sõitu. Jõudnud järjekordse päeva lõppedes koos kõrtsi esitas üks, tegelikkuses Mount McKinley lähedalt Alaskal elav ameeriklane küsis lõpuks peale karastavat õllelonksu küsimuse. Kui suured on meil Eestis ja Lätis mäed, et me nii hästi ja kogemustega sõidame? Ma vastasin et meil on baltikumi kõrgeim punkt ja et see on 300m üle merepinna. Sellepeale vaatasid muud meile kalapilguga otsa ja lõpuks pool sosinal küsis ameeriklane: Aga kas teil on siis paar kilomeetrit orgu nende all.

Et peale selle et tegelikkuses on suusatada hea ja lihtne, leiab Arest omale kiiresti sõbrad ning nendega koos ringi hulkudes saab kogema midagi mida võiks nimetada mägedeimeliseks.

Aga nüüd kõigest järjestikku.

Põhjamaalaste Chamonix

Asetsedes Skandinaavia mäestiku kesksel ahelikult, laiub Are selle kaunimal ja muule maailmale puutumatul osal. Ümbruskonnast leiab tohutuid mäelahmakaid, järvi, põllumaad ning metsikut metsaala, kõike seda, mis on turiste magnetina enda ligi imenud meenutamata ajast.

Kiviaja jahi- ja kalamehed leidsid siit toitu ja katet, keskajal aga oli Are ala läbikäiguks endisesse Nidarosi katedraali tänasesse Trondheimi Norras.

Are, kui linn oma 1000 elanikuga, on peale vägeva suusakuurorti ka täielikult toimiv omavalitsus, mis peaasjalikult küll turismist elatudes tegeleb „ära toitmiseks” ka muude majandusharudega. Eriti oluline on igasuguse suusa ja mäevarustuse tootmine ning suveniirid, eriskummaline on aga Are kuulus šokolaaditehas, mille toodangust on vaimustuses paljud inimesed nii seal kui mujal. Oluliseks produktiks on ka äärmiselt maitsev ning Are kaubamärki kandev põhjapõdra liha ning juust. Kõike seda tasub ja saab ka kohalikust poest osta, kuid parima liha ja juustu saamiseks tuleks minna mõnda lähedasse tallu ja asuda läbirääkimistesse.

Linn on mitmetasandiline, madalate majadega mägiküla, mis võiks natukene meenutada Peruu mägikülasid oma rippaedade ja astmelise asetusega. Juurde tekkinud suuremad ja vingemad hotelli ja meelelahutuskeskuste hooned lisavad majesteetlikust ja urbanismi, kuid hingab see linn siiski vanaisade rütmis. Linnas on olemas kõik permanentse residentuuri sisseseadmiseks ning igav selles linnas ei hakka.

Ares sellel aastal avati tänavu meeletusuur kultuurikeskus teatri, kino, spordisaalide, ujula ning raamatukoguga. Lisaks sebib pidevalt kõrtside ja klubide ning mägede vahel tuhandeid inimesi, olenevalt loomulikult kella ja päevaajast.

Linnas kihutab vahest läbi elektrirong ning teeb peatusi piparkoogimaja meenutavas raudteejaamas.

Linna peaväljakule jalutanu leiab ennast mugavas keskkonnas, kus konsumerism on leidnud suurepärase balansi kohaliku maapärasega ning ausees on nö. kohalikud poed (lokal shops). Kõrvuti on riidepoeke, saiapood, piimapood ja lihapood, liikudes ühest teise tuleb vägisi meelde vanaema käekõrval lapsepõlves läbielatu.

Selge soti saamiseks Ares toimuvast tuleks aga esmalt linna kimades käia läbi kohalikku turismikeskusesse ’Turistbyrån, mis asub kohe raudteejaama ääres ja on avatud iga päev

Üks kuurort, viis küla

Linna ning Are turismikeskuse põhitegijana on enamus suusatamisest kogunenud just linna kohal laiuvale ahelikult. Siit leiab suure 1400m kõrgusele viiva kondeltõstuki, mis on lahti vaid 2 kuud keset hooaega, ehk siis jaanuaris ja veebruaris. Selle kõrval uitab oma teed käkke Olümpialift, mis on uunikum omaaegselt olümpiavõitsluselt.

Kuna tulemas on MM siis on pandud Are täis uusi mõnusaid 6 inimese kiirtõstukeid, mis viivad inimesi tippu 5 minutiga, mis on juba tase omaette. Peale liftide on Ares ligi 50 km radu ning palju söögikohti kus kiirelt üks Carlsberg või puder võtta.

Järgmised juba väiksemad külad on endine mägiküla Duved, mis ajaga on saanud üheks osaks tervikust. Duvedil on pikk ajalooline taust ning sama huvitav ja vinge hingus. Tavaliselt peatuvad siin vanemad inimesed või pered, kes suurest möllust Ares osa saada ei taha või isekeski olla tahavad.

Tegefjäll ja ÅreBjörnen on kuurorti poolt ehitatud suusakülad, mis on sedavõrd proffilt ehitatud et on nagu osa mäes, ei saa aru kus hakkab ja kus lõpeb. Nõlvad jooksevad kodude usteni, kõrtsud on sõõrjalt peanõlva ümber ning rahvas liigub busside ja saanidega küladevahel.

Rödkullen on viies ja kõige uuem suusaküla, mäe kuklapoolel, mis varsti ka lõplikult valmib.

Pärast-Suusatamise hailaidid

Are mäesuusakeskuse teeb eriliseks aga üks väga oluline detail – piisav geograafiline madalus, et mitte tekitada liigset väsimust õhtuseks lõõgastuseks.

Ares on klubisid, pubisid, kõrtse, baare ja muud öiseks meelelahutuseks küllaga. Isegi öine bowling ja bassein/saunakeskus.

Parim ja mõnusaim klubi on Bygget, mis asub Are keskusest mõnesaja meetri kaugusel mäenõlval. Trendikoht, mis muud ikka öelda, muusika hea, joogid odavad ja inimesed rõõmsad. Head mälestused!

Samas tasub astuda sisse esimesse ettejuhtuvasse kohta ning vaadata mis saama hakkab. Pettuma ei pea kohe kindlasti.

Süü ja juua Ares osatakse, süüakse hästi, süüakse sõpradega ja süüakse mitmekesiselt. Kohalik toit muidugi esmasena, kuid kui tekib tunne et vaja saada maailmamaitset siis Arest leiab hiina restorani ning ka korraliku pasta koha. Duvedis oli varem ka vene toitu pakkuv pubi, kuid kas enam seda ei tea

Mõnusale päevale krooniks pits haljast ja hea söök sõpradega on „elu mõte”.

Mitte ainult turismikuurort

Are on valinud ja valmistanud endale mitu nägu. Esimene neist on kõigile teada tuntud suusakuurort, teine nägu mis kah pildile jääb on tegevuste paabeli nägu. Ares saab tegeleda absoluutselt kõigega.

Uus imago, mis peaks tugeva hoo sisse saama alates 2007 aasta talvest on maailmamainega võistluspaiga oma. Nimelt toimuvad Are tehniliselt rasketel nõlvadel 2007 aasta FISi mäesuusa maailmameistrivõistlused. Nii kõrget klassi võistlusega kinnistab Are ennast kindlalt nende suurte kuurortide hulka, kuhu hakkab tulvama inimesi igast ilmanurgast.

Juba täna on näha uusi ehitis, 2007 aasta MMiks mõelduna linna ja seda ümbritsevatesse küladesse kerkivat. Uued hotellid, elumajad, ostu- ja meelelahutuskeskused annavad aga kunagi pisikesele vaid tuhandelise elanikkonnaga külale totaalselt uue ilme. Uus ilme on oma kuristiksuure välimise erinevusega valatuna mäeahelike keskele üllatavalt ühtne ja kokkusobiv.

Are on sama aeglane, maalähedane, vanavanemlik kui ta on urbanistlik kiire ja moodne.