Robustsuse pehme paitus kaunis Indias

Indias on midagi maagilist, midagi tajumatult ebamaist. Enamustele maailmakodanikele tähendab India buddausku, Taj Mahali või ülerahvastatud rongiliiklust. Päriselu on aga karmim. Tunduvalt karmim. 160 usundit ning 1300 ühiskonnaklaasi loovad ühiskonna, mis ei tolereeri tõusiklikkust ega läänekultuuri. Tõusta madalamast klassist kõrgemale on sama võimatu kui Down’i sündroomiga koristajast ettevõtte nõukokku tõusta.

Vahed rikaste ja vaeste vahel on Indias hämmastavad. Vaene on siiralt ilma puksata vanasse laudlinasse mähkunud lihatomp kes tänavanurgal skleroosist vaevatuna ning aegajalt tuberkuloosikepikesi ilmaruumiköhivana magada püüab. Rikas seevastu on kuldhammastega Bentley-mees, kellel siid ümber ja kunstpommiga kaunitar mõnusalt faasanit ja kalamarja sisse söödab. Kurb on vaadata ühiskonna alumisi kihte, kelle elus ei tule kunagi ühtegi positiivset kurvi, mille tagant mäkketõus neid kuidagi paremale elujärjele aitaks. Nad sünnivad, elavad ja ka surevad sellele samale tänavanurgale.

Ilma naljata. India suurimaks probleemiks on tema rahvas. Rahvast on sedavõrd palju et New Delhis ringi kolades tundsin ennast kui Suur Tõll sortside maal. Ei julgenud kiiremini kõndida, kuna oleksin oma kehalise massiga kogu linna elu tsentrifuugi koordinaatidest väljalöönud ning kehalise jõuga surmanud sadu pisikesi murjaneid. Linnad on roiskunud toidulehast, roojahaisust ning olmeprügist laastatud. Prügi leiab kiirema tee tänavale, kui Kimi Räikonen kurve võtta suudab. Linnades ei ole pea ükski maja täiesti valmis eihtatud. Teate miks? Sest maja linnavalitsuse poolsel vastuvõtmisel peab uusehitise eest hakkama makse maksma, pooliku maja eest ei ole seda tarvis teha. Niisiis on ehitised poolikud, enamustel ei ole viimast korrust valmis ehitatud või puudub katus.

Sudu, mis linnades valitseb paneb mõne tunniga ka kõige pikema staašiga suitsetaja köhima ning 1000 kaupa tänavanurkadel konutavad hindud jäävad nagu vedel savi sulle varvastevahele. Kõige kurvem selle riigi juures on see, et enamus inimestest ei näita üles mitte mingit soovi oma elujärge parandada. Korja maast prügi ja värvi oma maja üle, ilme kohe teine, kuid kus sa sellega. Palju mugavam on ju niisama oma mune laiaks istuda ja oodata kuni mingi valge kutt sulle pika palumise peale 10neka viskab. Sudu tuleneb sellest et tänavad on täis kõike millel rattad all – autod, bussid, motikad ja mopeedid, rikšad ja hobuveokid. Kui ma ei eksi siis nägin ühte selli kes oli oma paadile pannud rattad alla ja härja seda vedama. Masinaid, mis sajandivanuste mootoritega tohutult CO2 pritivad on põhjus miks Delhi on maailma kõige sudusem linn. Delhit kosmosest vaadates pole seda eriti näha, hall vine katab kogu metropoli.

Öeldakse, et sa kas armastad Indiat või sa vihkad seda paika. Vahe seisneb selles, kas sa oled seal käinud või mitte. Ma ei hakka keerutama, mina vihkan Indiat. Täiesti südamest. Seal reisimine on huvitav, mõttemaailma muutev ning absoluutselt raju tegevus. Paratamatult lööb kogu robustne vaesusest kasvav prügimägi hinge jälje ning paneb juuropist lennanud isiku igatsema tsivilisatsiooni pisidetaile, nagu äärekivid, suunatuled või hüpermarketid.

Majandustiigriks kasvav India

India on tõusmas maailma majanduslikuks hegemooniaks. Hiinat ja USAd on küll raske seljatada, kuid USA probleem on vähene rahvaarv ja töökäte puudus ning Hiina on kimpus oma kommunistliku valitsusega, kes täielikult veel kõiki läänelikku majanduses ei luba.

India ettevõtjad on viimase aastaga investeerinud riigist välja üle 10 miljardi dollari. Ostetakse kokku suuri maailma mainega terase ja õli ettevõtteid ning investeeritakse elektroonikasse ja IT ärisse. Suured keskused nagu Bangalore ja Mumbai on täis IT ettevõtteid ning rakenduslikke programmeerijaid, kes tõstavad selel tööstusvaldkonna taset aina kõrgemale.

Riik annab pidevalt ettevõtlusele järgi lubades riiki investeeringuid, vabastades kasumeid maksudest ning lubades suuremaid käibeid. Riiklikud ettevõtlusinkubaatorid tekivad nagu seened peale vihma.

Rikkust riigis näitab ka tõik et India on üks suurim iPodi müügiturg ning noored hindud ostavad elektroonikat ja nänni kokku nagu mõni teine tikke või seepi. Läänelik kultuur lööb täiega uksed maha ning kolib kodudesse, kui kutsumatu külaline ning käitub ülbikuna kui sind vihkav ämm.

India suurim miinus on tema osariiklus. Kui USA suudab seda võika järjekindlusega hallata siis hindud seda teha ei suuda. Rikkus koondub pisikese protsendi kätte. Näiteks India üks rikkamaid mehi Kingfisher õlle brändi omanik Vijay Mallya, kellel kuulub ka lennufirma ning tohutult palju muud ettevõtlust, elab nagu kuningas ja ei varja seda kohe üldse. Ostab kokku ratsahobuseid, kihutab maailmas oma Boeing 727 eralennukiga ning elab moto järgi „tööta kõvasti, lõbutse kõvasti”. Rikkaima ja vaeseima hindu vahe on sama mis Maalt Siiriusele või vesinikus tuumast kaugeima elektronini.

Rutiinilõhkujate koorekiht

Indias kohtad aga seiklusi nagu neegrit Namiibias. Igavuse peletamiseks ei tule teha muud kui keerata selg ning vaadata mis sealt poolt tuleb. Leiad sa endale jutupartneriks noore isa kes sulle 100 000 ruupia eest on varmalt nõus oma lapse müüma (tõupaberid puudu), saad kõrvakiilu abielunaiselt (need on nood moorid, kellel on täpp kulmude vahel), kelle käest sa tegelikult vaid kella küsisid või leiad ennast ümbritsetuna mõlemal teepoolel sõitvatest noormeestest, kes paindumatu järjekindlusega sind ainiti vahivad ega suuda uskuda et miskit sellist olemas on.

Kui ma olen maalinud sellest riigist liiga musta pildi, siis vabandan sest tegelikkuses on India loodus hurmavalt kaunis ning mida lõunapoole liikuda seda kaunimaks muutuvad ka inimesed. Goa on täielik paradiis. Valge kriuksliivaga puhtad rannad, mis looklevad mööda ookeani kallast (tegelikult loetakse seda veekogu Araabia mereks kuid lõpuks on ikka ookean vastas) nii kaugele kui silm ulatub. Palmid kallutavad ennast kenasti ranna poole ning soolane meri paugutab suurte lainetena ennast randa. Turistide ja hipikultuuri meka toob naeratuse näole ning ilma pikema peatuseta seal ei liigu.

Goa hipiturul kolades ning kõiki neid ühiskonna hälvikuid jälgides tekib tunne nagu sa oleksid kodus. Kõik klapib, sa oled saabunud oma klanni, rändurite klanni. Kiirelt ostad omale 400 ruupia eest uued linasest riided – ornamentidega lohvaka särgi ja kalamehepüksid – istud sellide juurde randa maha ning elu algab.

Ilus eksju. Lisaks sellele on Goa puhas ning puuduvad punaste silmade ja ettesirutatud kätega kerjused ja sellid kes sulle iga tükki oma ihust sulle maha tahavad parseldada. Samasugune koht on vürtside ja tee kasvanduste keskus Kerala, mida peetakse India kõige rikkamaks ja arenenuimaks piirkonnaks. See näeb välja nagu Kohtla-Järve. Samas mäed, mille veered on palistatud teekasvanduste ja kardemoni põldudega on kaunim vaatamisväärsus mida indiast leida.

India see tähendab ka rongisõitu. Ja mitte ainult … mitte ainult. Rongid on Indias klass omaette. Nendega ringi liikumine on elamus, mida igaüks korra oma elus proovima peaks. Konkreetselt 3x ülerahvastatud rongid liiguvad kiirusega 60km tunnis ning ilma igasuguse probleemita, 3 tundi hilinedes jõuavad oma sihtkohta. Näiteks India lõunatipust Delhisse võttis sõit aega 50 tundi. Lahtised platkaardid on täis magavaid ja tekkidesse mässitud hindusid, ringi sibavad tee ja toidumüüjad ning vahel lendab platsi põrandat pühkivad lapsed kes 1 ruupia eest rongid korras hoiavad. Ulmeline sõit.

Toiduga on Indias sedasi nagu ka inimestega – kõik läheb paremaks lõunapoole liikudes. Kui inimesed muutuvad ilusamaks, suuremaks ja rõõmsamaks siis ka toit läheb rikkalikumaks ning mängu astub põhjapool tundmatu mängija – liha- Kõiksugune.

Kuna hindu ei söö lehma ja moslem ei söö siga ning kana on üldse täiesti mõttetu loom, siis põhjas liha ei leia. Lõunas aga lase kõike mis hingab või mitte endale lauda kanda ja nautida.

India põhiline mõnu seisneb selle kaootilisuses, kuid normaalse inimesena kaob liiga pikalt seal viibides pind jalgealt ning vaja on naaseda tsivilisatsiooni rutiinsesse rüppe. Aga tagasi lähen ikka. No nii 5 aasta pärast. Kohtume seal!

-------------------------------------------------

Fact-box

Üldine

Ametlik nimi: India Vabariik

Elanikud: 1,1 miljardit

Raha: ruupia (1 kroon = 3,5 ruupiat)

Kliima: varieerub aasta läbi 30 kraadist 40ni

Riigikord: demokraatia

Hinnad

Taksosõit: Rikša 30 ruupiat

Auto 200 ruupiat

Hobuveok 50 ruupiat

Söömine: Restoranis õhtusöök – 200 kuni 400 ruupiat (sees ka joogid ja eelroog)

Tänavasöök – 10 kuni 40 ruupiani (oleneb kas tegemist köögivilja või lihatoiduga)

- Samosa (taignas kartul) 4 tk - 8 ruupiat

- Karam Masala (suur pannkook kartuli täidise ja kastmetega) 20 ruupiat

- Karmis kastmes kanajala 4tk – 35 ruupiat

Lõbustused: Ööklubid on tasuta

Alkohol pubis

- õlu 40 ruupiat

- gin toonikuga 55 ruupiat

- cuba libre 55 ruupiat

Alkohol poes

- õlu 30-35 ruupiat

- rumm (750ml) 100 ruupiat

- viin (1L) 150 ruupiat

- Gin (1L) 130 ruupiat

- Kohalik port (1L) 50 ruupiat

Muuseumid: Muuseumid on Indias kõik tasulised

Taj Mahal 700 ruupiat näiteks

Elamine

Hotellid linnades 200 – 600 ruupiat öö / kahene lukstuba

Rannamajad Goas ja Keralas 250 – 500 ruupiat öö / kahene luksmaja

Transport

Rong (jääb hiljaks, on aeglane, ,kuid jõuab alati kohale) – 70 (istme klass)-2500 ruupiat (esimene klass)

Buss (teid ei ole, bussid on jääajast, kuid jõuavad kohale) – 10-100 ruupiat

Must-see

Taj Mahal (Agra linnas ca’ 200km Delhist)

Kuldne Tempel Armitsaris (400 km Delhist)

Kerala tee- ja ürtide kasvandused

Goa öised hipiturud