Alternatiivne kodukontinent: 37 päevaga tiir ümber Euroopa

Targad mehed on öelnud, et leida oma tee, see on tee õnneni. Ma leian nende jutust kosutust ning soovi otsida seda oma teed, läbi tuule ja vihma ning võimalike loikude, millesse astudes enese kaelani mülkast leiad. Filosoofiliselt on tunduvalt raskem viia ennast tasandile, kus lased lahti tsivilisatsiooni kätteõpitud ja mugavaks muudetud tavadest.

Tähendab see siis seda, et viskad nurka oma rüperaali (võta metafoorina), lülitad ja ‚kaotad’ ära oma mobiiltelefoni ning sulged silmad konsumeristlikel eesmärkidel. Hoiad silmad avatud vaid selleks et näha ilu, uusi linnu, huvitavaid inimesi ning lihtsalt nautida teelolemise progressi. Reisides on seda kõike väga lihtne ja mõnus teha, loobuda oma tegelikust minast ning leida või pigem luua uus. Kõike seda on raske teha, kuna pead sukelduma tundmatusse kohas, mis on tõesti tundmatu, puudub kaart kuhu võid jõuda või mida näha.

Kondama minemise tegelikuks põhjuseks on enamasti soov leida midagi paremat kui see milles päevad otsad viibid. Lootus leida see „õige” või „ainus” on ajanud seiklema nii mõnegi väga tasakaaluka isiku ning pööranud täielikult „metsa poole” tuhandeid lolle, kelle ainus mõte oli lasta jalga vanast.

Tegelikult mida rohkem ringi kolada seda selgemaks saab asjaolu, et inimesed, nende kombed, tavad ning olemus on igas jumala maailma paigas täpselt samasugused ning erinevad vaid tühise lauskraadi ja temperatuuri poolest. Olles avanud selle Pandora laeka ei intrigeeri ehk paljusid enam mõte veeta unetuid öid lennujaama puistel pinkidel või jalad rakkus mööda perifeeria kõnnumaid ronides. Kuid olgem ausad avastada on palju, kohata on palju ning uurida on palju. Seda nii kaugemal kui lähemal. Alustame lähemast. Paneme liikumise peale[1].

Kilodega ohvrimeelsust

Pole lihtne langetada otsust võtta seljakott ning lahkuda kodumaalt. 37 päevaks, 4 tunniks ja kui ma ei eksi siis 35 minutiks. Jätta kõik pooleli, unustada oma senine olemine, mured, inimesed ning jalutada läbi kaunimate kohtade kodukontinendil.

Pikaaegne soov taha teoks ümber Euroopa reis sai siiski kahtlustest võitu ning juuni keskel võtsid kolm vagabondi ette elamuste rohke tee läbi ja ümber Euroopa. Pakun, et kolme-liikmeline reisiseltskond on parim võimalik suurus, kuna väiksemas grupi on igav ja suurem hakkab seestpoolt iseennast liigsete egodega hävitama. Kolm on seltskond ning kui pead olema kaaslastega poolteistkuud koos on sisemine harmoonia oluline.

See selleks, Euroopa võib tunduda pisikesena maailmamastaabis, kuid on jubedalt pirakas kui hakata seda läbima hääletades, rongides rappudes, laevadega või lennukiga. Võtame näiteks Prantsusmaa. Seda läbitakse kas autoga 18 tundi, rongiga 13 tundi või lennukiga 2 tundi, arvestamata lennujaamade asukohti kuhu vaja ka oma paar tundi sõita.

Alustades Eestist saab liikuda mitmes eri suunas. Esimene viis on parvetada praamiga Helsinkisse ja sealt siis vastupäeva liikuda ümber Euroopa tehes põikeid sisemaale ning lastes kurve pikaks käia ka mõnel saarel.

Siinkirjutajad valisid teise tee. Alguspunkt südasuvine Tartu ning esimeseks sihtpunktiks Riia, mis nagu ikka naaberlikult meid kostitas ning pisut röövis. Lennud Londonisse, seal veedetud päevad ning raudlind Poola kaunimasse linna Krakovisse, kiire maosupp ning rongi. Edasine on juba ajalooline tegelikkus ning kes rongi ei karda saab parima kogemuse vabadusest. Georg Kaksikvee ei tea asjast midagi.

Tangotades läbi külade ja linnade

Ega palju muud ei olegi öelda, kui et seljakott selga ja kiirelt kurve sirgeks jooksma. Alternatiivsus kodukontinendi puhul algab põhiliselt transpordi viisist, kuidas teekond läbida, teisalt inimestest kellega tee läbida ning kolmandaks kohtadest mida läbida.

Võtke ette Euroopa kaart ning märkige punktid mis hakkavad reisiteekonnal paiknema vähemalt kahes kohas, need lauamängulikud „kodud” polariseerivad teekonna ja on mõnusaks puhvriks väsinud kehale/vaimule.

Kui haarata seljakott õlale pikemaks tiiruks mööda kodukontinenti tuleb reisikirge võimendada eriliiki transpordiga. Kuni Istanbulini sõitke postsovieet läbi rongiga uskumatu kogemus, mis tuttav vanavanemate pildialbumitest. Teekonnavorst, pudel viina, pitsid ja sült, käär musta leiba ning vana ajaleht. Einelaud rongistiilis on olemas ning uskuge see ei lähe kunagi meelest. Sigaret kupeevaguni koridoris koos teiste samaväärsetega. Vestlus kohaliku tolliametnikuga, kes sinult absurdile läheneva tõredusega võõraskeele midagi teada tahab. Uneta ööd täiskiilutud ja umbses kupees. Sedasi saab sõita täielikus letargias läbi Slovakkia, Tšehhi, Sloveenia, Bosnia, Serbia ja Bulgaaria kuni Istanbulini välja, mis võtab vastu ahastava isiklikkusega ning lajatab kuumusega.

Rääkides meie kunagistest vennasvabariikidest peab mainima, et kartused, tihti aga lootused, näha midagi ekstra hullu lähevad luhta, kuna viimaste aastate areng on kanda kinnitanud ka siin ning müstilise kummivilinaga kohaltvõttes võitmas kiirendusvõistlust Euroopasse. Kaubandus, mis jõuab vabaduse võitnud riikidesse esimesena omab müütilist võimu ka nendes vabadusekantsides. Mida on aga näha kõige olulisema vahena näiteks Eestiga või mõne pikema ajalootaustaga juhtivjuuropi kantsiga on ajalise raami nõrkus, mis nüüd liigse koorma all paindub ning igahetk murduda võib.

Täpsemalt tähendab see seda, et kuni meil on olnud aega mõtiskleda, kaaluda, asju ümber ehitada ning settida lasta, mis on andnud tugevale vundamendile ehitatud tugeva konstrui, siis Balkani riikides ei ole seda puhvrit olnud, tänu millele on kõik liig kiiresti kokku valgunud. Tänavapildis on kõrvuti volga ja kurvasilmne mersu, kõrvuti astub New Balance toss ja Prada stileto, peatänavaäärsetes parkides müüakse kasutatud hakklihamasinat ning ületee asuvast selvehallist võid viia omale koju 42 tollise plasmatelefisjooni. Soov olla edukas euroopa kodanik on saanud sooviks sood meenutaval aluspinnal, mis iga suurema raskuse kanda võttes rohkem järgi annab. Loodan et seletasin arusaadavalt.

Ärge saage valesti aru, kodanikud suudavad oma kandamit kanda ning edu on garanteeritud. Mis on siin siis vahet, küsite teie? Aga mõelge ise, kumb on valulikum kas kiirendada valguskiirusele või sammsammult 100 kilomeetrini tunnis. Enam kui kindel et valguskiirusele lajatades ning molekulideks ja aatomiteks killustuda on valulisem. Piisavalt öeldud.

Sarajevo, mis 1984 aasta taliolümpia paigana ennast NSVLi tollase vabadusleegina kajastas, pole täna kuigi kirgas kõikide muude tulukeste kõrval, kuid ütleme nii et kütmine pole lakanud ning peale pikka ja valulist Bosnia sõda on piirkond arengus. Kallis on see linna, isegi ajakohatult kallis, kuid see ei tundu kedagi häirivat. Kõrtsud on inimesi täis, kaubandus levib ning kui välja arvata äärelinnade getostumine ja kuuliaugud tänavasillutises saame täiesti normaalse Eesti aastal 2000.

Teine jutt on aga Belgrad. Või ka Sofia kui laiemalt vaadelda. Mõlemad linnad on kuidagi ebasobivalt palavad, et saada ehk täpsemat aimu, kuid linnades puudus sära. Nad ei jäänud meelde. Ehk pisut sellega et elu oli siga odav ning õlu elu külm. Kas see on meenutust väärt, ei tea, külma õlle saab ka kodusest külmikust ja Värska on ka odav koht kus pummeldada. Mis on Sofia kohalt meelde jäi oli suur silt peaväljaku nurgikmajal. „Yugoslavia”. Üritasin lugeda edasi ja tagaspidi, kuid muud välja lugeda ei suutnud.

Viimasesse 3 linna jõudsin hommikul kell 6 ning kui ei oleks olnud soe suvi ning hommikusöök kaasas oleksid need paigad olnud kõige hirmutavamad, jumalast mahajäetud paigad. Inimesed jooksid nagu sõjaajal kiiresti seinaveerelt seinaveerde, liiklus tapaks igaühe kes rohelise tulegagi teele läheks ning keel ei oska keegi, venekeel ehk pisut kuid sedagi ekstsendiga, millest arusaamine üliraske.

Kui näiteks Auschwitz lööb näkku oma ajaloolise jubedusega, millest vaja õppida ning ennast selles dilemmas lahti mõtestada, siis Sofia ja Belgrad midagi sellist ei paku. Tõenäoliselt on põhjuseks liigvähene süvenemine ja aeg, kuid alati on oluline esimene mõte mis pähe lööb. Esmaemotsioon on ilmeksimatult õige. Ma ei hinda raamatut kaane järgi, mis tähendab et kellel huvi pistke suss jalga, tellige lennukoridor ning minge kontrollige järgi.

Poolpõletavad kaugused

Istanbul võikski olla esimeseks „koduks”. Siin saab puhata, mängida ning tunda ennast puhta ja valgena. Liiatigi künnavad kohalikud teil kolme-nelja päevaga ajud oma müügipakkumistega[2] nii pehmeks et soovite taas kandami õlale haarata ja tuhat nelja teed mõõtma asuda.

Edasi saab edukalt hääletades või taas rongiga. Kui vajadus hea pasta järgi meeli rusub või soov astuda sammud vanade gladiaatorite radadel tuleb sammud seada Itaalia poole, kuid pisikese ringiga. Esmalt Ateena ja Peloponnesos. Ateena on parim linn üksiku(te)le ränduri(te)le. Linna tuleb mõõta jalgsi, see on lihtne oivaline pisikeste tänavatega oaas, kus naerusuil tervitavad linnaelanikud ei lase kauaks morniks jääda. Peale selle maitseb hea kange ouzo ning mured kaovad.

Elamisega on alternatiivsus vagabondidel sedasi, et kui privaatsusest ei hooli ning soov inimesi kohata on parimaks viisiks kasutada kodumajutusi. Tegemist on ülemaailmse kirjutamata reegleid järgiva ühiskorraldusega, kus varjualust vajavad rändurid kohtuvad tuba pakkuvate aktivistidega. Mõnus vaheldus ning raha ei kulu. Teine võimalus on valida kõige hipilikumad ja haigemad külalistemajad või hostelid. Ateenas on selliseks Pagration Hostel. Uskumatuim koht kus mina viibinud olen. Seltskond on see kes müüb. Pagration on selles suhtes võitja. Kolm eestlastest väsinud ja särasilmset hulgust sulandusid hetkega palestiina põgeniku, ameerika bluusilauljatari, taimetoitluse kuulutaja ning muude ühiskonna heidikute hulka, kes õhtuti kidara saatel vesipiipu kimusid ja maailma koost lahti kruvisid.

Võimalus on ka telgid, kuid nendega on nii et kui seda hakata kesklinna väljakuäärsetele maalappidele üles rigama[3] juhtub üks kahest asjast: kas teid röövitakse puu paljaks kui te magate või lööb ment teile öösel jalaga kubemesse ja ajab jaoskonda. Valige kumba soovite, eriti meeleolukad ei ole kumbki.

Liikudes edasi tuleb arvestada, et Itaaliat ja Kreekat eraldab selline kena veetsimaruke millel nimeks Aadria meri. Paat oleks abiks, seda leiab aga linnast nimega Patra, mis viib teid linna nimega Bari. Kenad kohad mõlemad, kui sul IQ 14 ning huvitud katkistes tänavakividest või laevakonteinerite ladustamise profülaktikast.

Laev viib korraga Kreekast Itaaliasse mitutuhat potentsiaalset tutvust ning on lihtsalt mõnus viis lasta reisul progresseeruda. Lisaks on meri elu allikas ning vaated Kreeka rannikule ning saartele neist möödudes on lummavad. Laske „lips lõdvaks”, haarake pihku jääst häguseks tõmmanud klaas ouzo’t ning nautige iga sekundit sellest lummavast eluooperist.

Itaalia tuleb läbi reisida jala ja bussidega, hääletades ja rongis. Põgenege kohe vaesesse, kuid haruldaselt elutruusse lõunasse, kus kaluriküladest vinguv merelehk muudab päeva selgeks ning tõmmud väsinud päevatöölt sadamasse seilavad kalurid annavad elule tagasi tema reaalse raskuse ja valu.

Taranto on üks selliseid linnu, kus tänavasillutis kobrutab, majadel kasvavad metsad ning igalt rõdult rapsivad meretuulel ennast kuivaks voodilinad. Päevad on kuumad ning meri soolane. Jõlkudes mööda sadamalinna tänavaid tunned kohutavat kuumust hinge närimas, astud sisse esimesse „kohalikku” poodi ning võtad restilt kaks pehmet virsikut. Maksad ja väljud. Mööda kuuma sillutist edasi konnates lööd hambad pehmesse virsikusse kui eluallikasse. Suunurkadest niriseb nektarit ning hetkeks kaotatud teadvuse tagajärjel eemaldub tasakalu ning pead seda väikese käetoetusega otsima. Mmmm … lummav. Päike ei tundu enam liiga kuum, elu on ilus, veereb nagu hernes.

Praktiline soovitus. Joonistades oma reisitee kaardile saab ülimalt kuuma pildi realiteedist millega tegelikult hakkama ollakse saanud. Olles teel olnud 24 päeva hakkasin viimase nädala teemärgistust tegema ning vastvalminud lisand ajas kogu kambal suu lahti, sest Itaalia kiirrongis vaadates kuidas meie käidud tee lookleb üle riigipiiride ning näeb välja nagu natsisaksa ründeliin tekkis hinge uhkus iseenda ja kontidest läbi lastud teekonna üle.

Saapakantsi linnades tuleb sukelduda veel kindlasti pealinna Roomasse. Selles pole vist küsimustki miks. Eluaeg pole Rooma jaoks piisav! See kuulus mõte kinnitab et nädalaga siin linnas palju ära ei tee, veel vähem siis 3 päevaga. Pildi saab aga linnast ette, inimestest ning nende olemusestki saab natukene aimu. Vatikan tuleb ette võtta pühapäeval, kui missa inimhordid kokku ajab. Väga oluline nõuanne: kui plaan minna Vatikani, riietuge vastavalt. Olgu kui palav tahes pikad püksid ja käisega särk selga. Edasi, kui paavst nähtud ning Sixtuse kabeli lagi vahitud tuleb tulla tagasi linna: Piazza de Navarrol süüa suured lihapallid, Fontana di Trevi ees külm õlu ning Colosseumile tiir peale ja olekski kiirkorras nagu valmis. Uskuge mind te pole isegi pealispinda kratsinud.

Roomast edasi andke agu läbi Toskaana liikuda Firenzesse. Vana-Maailma kunsti-akadeemiasse. Galleria Dell’Accademia tuleb sihiks võtta isegi juhul, kui muuseumid võrdsustuvad haisvate ühiskäimlate ning kunsti vaatamine roiskunud kala söömisega, peab neelama alla mõru pilli ning lunastama 5 eurose pileti. Miks? Sellepärast et sissepääsust ühe vasakpoolse ja järgneva parempöörde järel avaldub pilt, mis kedagi külamaks ei jäta. Suures plaanis 500 aastat samal kohal seisnud Michelangelo „Taavet” mõjub kui maailmakese ning ankur, mille külge kõik on seotud. Seda kuju peetakse kunstiliseks ideaaliks, voolavaks perfektsionismiks.

Firenze ise on kaunis väikelinn, mille di Medici kuningaperekond ilmaasjata oma suveresidentsiks ei valinud. Konglomeraat kunstimuuseumidest, värvilisim ja võimsaim toomkirik keset linna ning vanim kasutuses olev sild Euroopas tekitavad liikumatuse tunde, ajamõõde puudub. Inimesed on heatahtlikud, võrreldes roomlastega tunduvalt rahulikumad ning vähem altid tellitud kohvi sisse sülitama või nöörima igal ostul.

Napoli võiks kõrvale jätta, iga loogilisi lahendusi ja rõõme nautiv inimene. Kui on huvi poolpaljalt jalguhargitavate mees-naiste järgi, haisvat prügi täis tänavate ning nurgataguste naisepeksuaktsioonide järgi, andke tuld. Tegemist on pisut Gotham City’liku fiilinguga. Pidevalt on pime, mäed, külm ning jäine.

Polosladkoje ili sladkoje?[4]

Eesti keeles võik seda mõtestada ka kas kõva või poolkõva. Selles on küsimus ja ainult selles on küsimus. See tuleb endale esitada reisi viimastel nädalatel oma lõpp punkti valides. Mõningased soovitused. Kuna reis on olnud emotsionaalne, kiire, mälestuste ja piltide rohke peab teekonna lõpp olema midagi täielikult ebareaalset. Mälestuste muuseumi peasaal, kui soovite.

Kaks head kohta kus oma lõpp leida on kas, Prantsuse Rivieera, San Marino, Monaco, Nizza või siis hipilikult muhe Amsterdam. Kui mina oleksin otsustaja rollis, valiksin mõlemad. Alguses minge Rivieerasse, keerake külg rannas mõne alasti neidise kõrvale maha, ulpige soolases Vahemeres, jooge rummi ning nautige lollustekõrgklassi. Laske ennast langevarjuga merel vedada, karjuge rannaslamajatele ilususi, saatke kaarte ning võtke paar Aquavitti mõnes paljudest kohalikest restodest.

Amsterdami minge aga viimaseid päevi veetma. Propageerimata pärismaailmas ebaseaduslikke tegevusi, tehke nii nagu tehakse seal, võtke tervikpakett kõike mida leidub. Selleks aga et oleks mõnus, rentige tuba mõnes kesklinna kodumajutuses, laske kodustel raha juurde saata ning jätke mõned ajurakud hotelli purki kunsthammaste toosi ja hambapasta vahele.

-----------------------------------------------------------------------

Praktiline numeroloogia:

• Rongipiletid: Inter-Rail üks kuu 300 eurot, üksikpiletid üldpileti olemasolul 1 eurost 20 euroni. Oleneb kas päevane või öörong.
• Elamine: enamasti hostelid, aga ka kodumajutus. Hinnad 8 eurost 25 euroni. Kõige kallim on Roomas ja Rivieeras. Mujal odav.
• Muuseumid: enamus muuseume on Euroopas üliõpilastele või alla 26 aastastele tasuta. Mõnes kohas on oluline allahindlus ka Euroopa Liidu dokumendi ette näitamisel.
• Postkaart: Euroopas on postkaardi saatmine hinnaga 8 krooni. Postkaardid on 5 kuni 25 kroonini. Ärge saatke papist A4 suurusega postkaarte, need on panderollid ning visatakse prügikasti.
• Kuluvad ajad: Öörongid sõidavad tavaliselt 8-12 tundi. Muud reisid tehakse päevaste rongidega. Piiril kulub keskmiselt 30 minutit, välja arvatud Türgi piir nii sisse kui välja minnes, kus kulub 2h keskmiselt. 5 minutit võtab aega kui sult tullakse rahakotti ära virutama Belgradis. 3 tundi on aeg millega jõuab käia Firenzest tiiru Piisasse ja Bolongnasse. Täpselt 2 tunniga hakkab Auschwitzis halb ning 10 tundi mõjub keskmiselt pakk Amsterdami seeni.
• Kuluv raha: Poolteist kuud reisi on hinnanguliselt võimalik vahetada 30 kuni 35 tuhande krooni vastu. Kogu krempel siis.
• Kõrvataha: Kui lendad odavlennuga, vaata alati et oled oma seljakoti ka registreerinud. Alati reserveeri omale soodne elamine 1 linn ette ehk paar päeva enne uude linna saabumist. Raha ja dokumendid põuekotti. Viinad külma ning fotokas laetuks.

---

[1] Paneme liikumise peale on kõige otsem ja reeglipäratum tõlge inglise keelsele väljendile Let’s get a move on! Eesti keeles ei ole nii head väljendit antud tegevuse kirjeldamiseks. Sama mis tõlge: Let’s hit the road! ehk Lööme teed! Dialektiliselt vale, vormiliselt geniaalne.

[2] Võite olla kindlad et teie piiratud Istanbulis viibimise ajal üritatakse teile maha parseldada 17 nahktagi (olgugi et väljas on 40 kraadi kuuma), neli paari kummikäimasid, kilodeviisi kebabit ja muud söömat ning mõned kilod neete ja nööpe. Tänavad on täis kaubast, mida te ei kujutaks ettegi et on võimalik osta. Kõik on müügiks!

[3] Rigama – inglisekeelne rämpssõna, mis tähendab surfaritele masti, poomi ja purje kokkukruvimist. Sobib siia ideaalselt, kas te ei leia?

[4] Poomagus või magus (vene keeles)