Rongiga Euroopas ehk romanss minevikust

Vaatasin kidur kurbade silmadega mingil inetul nädalapäeval telefisoonist saadet ammukadunud rongiromantikast, mis tuhandeid ja tuhandeid oma lummuses hoidis ning neile akendest ja ustest sissepaiskuvat maailma tuvustasid. See oli aeg mil inimesed olid uudishimulikud, neid lükkas tagant soov saada teada, kogeda, näha. Romantikud sulgesid ennast aastateks oma klannidesse ning uitasid mööda kontinente, vahel ka kaugemale. Tihtipeale ei tajutudki et nad on muutunud rongiromantikuteks, kuna rong oli ainus viis punktide vahel liikumiseks. Samas tundsid ka nemad midagi varasemalt mittekogetut.

Hetkega tõusis minu mässaja ning päevaga oli mul koos plaan ning kompanjonid. Plaaniks taaselustada rongiromantika ning kihutada läbi juuropi ammuununenud külade ning väisata kuulsusrikkaid turismireelinguid.

Trajektoor ebamäärane

Põhimõtteliselt ei ole eriti keeruline võtta ette retke rongiga tundmatuid rööpaid silitama. Korrektselt töötava võrrandi saamiseks peab olema kolm osapoolt. Alguses peab olema seltskond, sellele tuleb liita reisisiht ning seejärel transport. Võrrand valmis ning vastuseks valusalt mälestusterohke seiklusjutt.

Kõige mugavam viis rongiga reisimiseks on Inter-Rail või Euro-Rail. Ideekohaselt on kogu Euroopa koorekiht liitunud selle süsteemiga ning ostes vihmavarjuna igal pool kehtiva kuupileti saab minimaalsete reservatsioonitasudega tervet juuropit rongiaknast vaadata. Kiire kalkulatsiooniline näide: ostes Poolast Inter-Rail alla 25 aastasele inimesel on kulu 308 eurot ehk ligi 4900 krooni. Kraakov –Viin rongiots oleks maksnud eraldi miski 600 krooni. Inter-Raili piletiga oli see kõigest 40 krooni. Ja seda kogu euroopas. Reservatsioonid varieerusid 1 eurost istumisvaguni puhul kuni 20 euroni korraliku kupeereservatsioonini. Üldiselt jäi kupeekoht ka 5 ja 10 euro vahele. Türgi - Kreeka vahelised liinid on selles suhtes kallid koorides 25 eurot kupee eest, kuid rong oli ka seda väärt. Ime et kullast kempsu ja briljandist hambatikku ei leidunud.

Kuna Inter-Rail katab kogu Euroopa ning isegi Maroko kui ma ei eksi, on trajektoori valimine sama vabameelne kui 60ndate Greatful Deadi kontsert. Kuna kuu pole tegelikult nii pikk kui arvata võib siis jagaksin esmalt kaardilt meie kodukontinendi kahe ristlõikega nelja osasse. Üldiselt suudab kuukesega läbi sõita kolmandiku, kuid siis tuleb arvestada suhteliselt kiire tempoga. Mina pakuks välja poole ehk kaks koogitükki ning need tükid mille alla jäävab vana post-sovieet nagu Ukraina, Rumeenia, Ungari, Slovakkia, Sloveenia, Bosnia, Horvaatia, Serbia, Bulgaaria ja Albaania. Teine tükk, mis katab siis Türgi, Kreeka, Itaalia ja pisukese Prantsusmaad, peaasjalikult Nizza ja muu Riviera. Loomulikult ka Monaco.

See tähendab, et saab läbi libiseda enamustest pealinnadest, näha kuuliauke Sarajevo tänavasillutisel, süüa üks kiire Tarotar[1] Sofia peatänaval, mille viimase maja katust kroonib siiani silt Yugoslavia. Või külastada Budapesti vanalinna, sülitada Arno jõkke Ljubljanas, juua teed Sinise Mošee esisel platsil Istanbulis või nautida rajutuult Akropolise tipus. Kindlasti visata silm peale Fontana di Trevile Roomas ning saada kinnitust, et Taavet seisab tõesti Firenses. Peale selle ei tee paha ka istuda Nizzas rannas, kuulata vahemerekohinat ja lasta selle veel oma silma kipitada.

Heidiklikud romantikud

Rongisõit ise on muidugi üleootuste värskendav ja rahustav. Algne arvamus väsitavast loksumisest ei vasta tõele isegi sekundiks. Loomulikult on soodsad tingimused loonud ka 18 tunnised päevad seljakott turjal ringiluusimist, kuid mõnus tõkk-tõ-tõkk tõkk-tõ-tõkk rahustab närve ning uinutab hetkega. Võib olla tegemist autori frigiidsusega, kuid 6 tundi rongi und vastab kindlasti umbes 10 tunnile paikses voodis. Kummaline.

Rongi melanhoolne seltskond ning lahkumise rusuv raskus loovad eriti maheda keskkonna. Lahtitõmmatud aknad, millest puhub sisse värskendav tuuleiil ning kardinad lendlevad mängleva kergusega ja panevad kupee värelevalt elama.

Rongikontingent on sama haiglane ja huvitav kui jazz’i või indie seltskonnad. Omapärased koduta seiklejad, kellel puudub hirm eesseisva pärast või melanhoolne mure möödunu üle. Vagunikoridoris suitsu pahvides saadakse kiirelt sõbraks vahetatakse mõtteid, tundeid ja kogemusi. Sofia-Istanbuli öörongis kohtasin Hispaania rännumeest Horaciot, kes avaldas arvamust et ränduri karm elu on ilusaima ja tänuväärsem stiil siin ilmas eksisteerimiseks. Ma nii kaugele ei läheks, kuid iga poole aasta tagant on tarvis teha üks pikem eemaldumine. Uskuge mind.

Rongi saabudes vaatad üle oma koha, heidad kotid seljast ning ohkad, rõõmust, progress uue sihi poole algab. Lappad lahti oma pambu, pesed näo ja käed. Haarad pambust pudeli viina, teekonna vorsti, leiva, juustu, pehmet võiet ning hapukurkki. Kellel veel midagi lisada lükkab kõik kesksele kohale üleeilsele zeitungile, mis kannab laualina ja lauakonstruktsiooni duubelrolli. Milline mõnu on kihutada peale karmi päeva sellist sööki kerre ning haugata peale pits viina mõrkja kurgiga. Rongiromanss.

Reekviemi järelnoodid

Peale naasmist ei ole veel mitu nädalat tunda igatsust rongikõikumise ja selle kummalise liikumistunde järgi, kuid see tekib. Põhiline kartus on see, et ärgates esimest päeva kodus haarad kiiruga riiulitelt asjad pakid kotti ja hakkad kiirelt rongijaama minema. Harjumuslik frigiidsus. Mõte tekib aga akti ei järgne.

Reisi järelnoodid ilmnevad sadades piltides juuropi kaunimatest linnadest ja loodusest, mille vaatamisel hakkab meel uitama ja liigub tagasi aega mis vaadatud kohas viibisid. Euroopa on kaunis koht, oma variatiivsusega üllatav oaas, mis kaunikesti tundub paljudele liiga lähedal olev. Ärge raisake raha sõitmaks ookeanide kallastele, kui pole kodukontinendi võimalusi kasutanud. Rooma lämmatav palavus, Ateena kriipiv tuul või Istanbuli raju kajakasõim, kui need nähtud võib vaadata kaugemale.

---

[1] Tarotar – Bulgaaria klassikaline külmsupp, mille erilisus seisneb kohaliku jogurti ja kitsejuustu kasutamises. Meeldiv ja kerge kosutus on seda libistada Sofia kaunil peatänaval mõnes mugavad välikohvikus mõnd head raamatut lehitsedes. Maaliline.