Tänavagurmaanluse kõrgklass Euroopas

Tänavad on linna veresooned, linna arterid ja veenid. Ilma tänavate, bulevardide, puiesteede ja avenüüdeta puuduks linnal mõte, tal puuduks tegevus ning hing. Tänavad on linna sooned mida pidi liigub toit, eemaldub prügi ning mille hämaramates nurkades saadakse hakkama tegudega, millest siin ei kirjuta. Tänaval on sünnitatud, kakeldud. Sinna on oksendatud ja nutetud, sellel on magatud ning naerdud, sõimeldud ja roojatud. Tänavatele on surdud ning komistatud, põlatud inimesi ja neisse armutud. Tänav on linnaelu alusmüür, sealt algab kõik.

Linnagurmaanlus on paralleelne raipesöömise[1] või tundmatus kohas vette kargamisega. Ega sa täpselt ju kunagi ei tea mida sa tegelikult oma hamba all mõnutundega krõmpsutad. Või kust see pärit on.

Istanbuli vanalinnas laiub mööda Kuldse Sarve Neeme kallast pikk betoneeritud kaldariba, mis hommikust õhtuti kiratseb inimestest, kes praamidega linna teistesse piirkondadesse purjetavad või lihtsalt kiiskavvõltse Dolce & Gabana või Louis Vuitton käekotte kiibitsevad. Kogu selle tohuvapohu keskel röögib aga kohalik mustafa sõnu millega kutsub kebabile või

kiirele teele. Sinise Mošee juures maksab tšai (kohalik tee, mida juuakse igal ajal ja olukorras) 40 kurust ehk pisut üle 3 krooni. Mesimagus ja kuum.

Istanbuli tänavatoitude valik on hämmastavalt lai ning ampluaa millega nii kohalikku kui võõrast lüüakse on aukartus tekitav. Tänavatel sebivate kebabiküpsetajate, maisikeetjate ja muude toitude valmistajate vahel jooksevad kõva häälega röökides mööda kringli vaagnatega sellid nagu homset poleks tulemas.

Päeval võrguga paati ja õhtul grillilt saiavahele

Türgi on üks väheseid riike Euroopas, mille lihahimu on kurikuulus ning mida ei salata häbelikult tänapäevases salenemistornaados. Käntsakas liha peab olema laual igal söögikorral, olgu hommik kui varane tahes või õhtu hiline.

Traditsioonilised road on lambast, kanast ja loomast. Siga moslem ju ei söö, too loom on rokane. No samamoodi nagu kasse ja koeri ei sööda. Restoranides pakutakse hurmavaid roogasid lambalihakareedest kanakarri padadeni. Hinnad on täpselt sama peened. Paratamatult on europiidne kultuurikontkest hävitanud nii mõnegi pärimuskultuuri, seda sama on tunda ka Istanbulis. Soov olla eurooplane ning turistile pakkuda kodust, kloonitud kulinaariat kaotab Türgi omapära.

Kõik pole aga kadunud, tänavakokandus on täpselt see mis vastab kõikidele halbadele tervisetraditsioonidele ja eurodirektiivsetele ettekirjutusele sülitab kaarega pähe. Auravas õlitünnis säristatakse kalafileed, kajakate poolt vallutatud hoonesirmi all kratsib kokk suure matšeetega ligatornist pisikesi viile, et see tööle kiirustavale moslemile saiavahesena pihku pista. Kalamehed rebivad piirdele toetuvate õngedega ühe prügikala teise järel. Kolm korda võite arvata kuhu see kala lõpuks jõuab. Tootmisliin on järgmine: kala õngega veest välja, väikese raha eest kõrvalhütis olevale ettevõtjale, kiire filee koka poolt ning grillile, sidruniga maitsestatuna ning salatiga garneerituna viib järgmine kõhutühjust kannatav türklane kala endaga mõnda kõrvaltänavasse. Puhas toitumisahel.

Õhtusel ajal kihutavad randumisalade juurde katustega pisikesed kalapaadid, mis on päev veetnud neemel noota vedades ning kala püüdes. Kiirelt lüüakse püsti välikohvik ning laevapardal hakkab särisema kuum grill, millel päeval püütud kala kiirelt haiglaselt maitsvaks kebabiks voolitakse. Hetkega vonklevad paatide juurest järjekorrad. Vaatepilt on muljetavaldav. Habemega vanad merekarud peavad öisel ajal restorani ning järeleandmatult kauplemisele jagavad tunniga laiali kogu oma saagi.

Rannakarpide valik on Istanbuli tänavatel pisut ehmatav. Valmistusviisis on iga müüa püüdnud luua oma stiili. Maitsevad karbid kõik samamoodi imehästi, kuid tekstuurist ja sisust on tunda, kes on lihaolluse peenemaks lõiganud, kes terveks jätnud, kes on kasutanud kohalikke ürte pisut valivamalt, kes mitte.

Tänavalt suhu

iPod’ist kostva Schriabini ooperi taustal hommikuti turule kõmpides möödusin alati ühest pisikesest pagariärist, millest hõngus meeldivat šokolaadi-kaneeli-pistaatsikreemi hõngu. Astusin sisse ning väljusin minut hiljem kahe hiigelsuure ja tuliselt ahjusooja šokolaadiküpsisega. Milline hommik.

Ööd on Istanbuli tänava toitlustuses muidugi absoluutne kõrgaeg. Kõike seda mis siis tänavanurkadelt suhupanekuks osta saab ei suuda isegi mõista. Grillitud mais, kastanid, lihavardad, erinevad veemolluskid, millega tehtud asju millele mõeldagi ei taha (tõenäoliselt vana lambijuhtmega 220V otseühendus).

Minu absoluutne öölemmik oli aga suurel vaagnal ja tulistel sütel kokku keeratud riisi-oa rokk, milles olid peidus pehmed kanaviilud ning millele kaunistuseks tõsteti 5 suurt marineeritud jalapeno pipart. Ja loomulikult ohtralt safranit, musta pipart ja soola. Imeline, kuidas selline lihtsus võib öö valgeks muuta. Tõeline maius. Jalapeno muidugi ähmastas selle valguse nägemist.

Kokkuvõtlikult, nädal Istanbulis ning olen plussis 6 kiloga. Paratamatus, kui hommikust õhtuni linnas liikuda ning igal sammul aroomidel ennast kanda lasta. Ikka haarad kebabi kebabi järgi. Vahele puistad kiire rannakarbimenüü. Hinnad Istanbuli väligurmaanluseks on imeliselt õiglased, maitsemeel rikastub ja magu venib.

---

[1] Raipesöömine on maanteel allaaetud loomadest toidu valmistamine. Raipesöömine ei tähenda roiskunud toiduainete mugimist vaid võimaluse tekkides erinevate metsaloomade maitsmist. Raipesöömine on uskumatult populaarne erinevates maailma otsades. Eriti aga madala elatustaseme kui eksootiliste loomadega riikides, näiteks Aafrikas, kuid ka Austraalias.