Punaste laternatega hiilivad mükoloogid

Seeneteadusest ega valgusgammadest siin juttu ei tule. Selles võite olla kindlad. Ehk ainult situatiivselt mõnd terminoloogiat seletades. Me räägime hoopis tulpidest, puu kingadest, kanalitest linna tänavatel, karamelliga vahvlitest, hooradest, narkootikumidest, punastest laternatest ja arengupeetusega mentidest.

Me räägime Amsterdamist, liberaalsuse pealinnast, kohast, mis defineerib vabaduse. Vabaduse otsustada, teha ja mitte teha, valida või mitte valida. Kohast kust on levinud maailma enim kunstivoole, kohast kust on tulnud radikaalseimad neonatsid, kohast mille letargia ning elurõõm on ravim salvavale pärismaailmale.

Kuigi Amsterdam on ehitatud ja kujundatud olemaks riigi pealinn, ei ole linn olnud kunagi (väljaarvatud lühikene periood 1808 kuni 1810 aastani) koduks riigikohtule, valitsusele ega ka parlamendile. Need asutused asuvad ajalooliselt poliitika ja riigivalitsemiskantsiks saanud Haagis.

Enamgi veel Amsterdam ei ole isegi oma provintsi pealinn, mida on raske ligi 800 tuhandelise elanikkonnaga maailmalinnast uskuda, kuid jah, Põhja-Hollandi provintsi pealinnaks on hoopis Haarlem, pisikene linn 20 kilomeetrit Amsteli jõe deltal asuvast Amsterdamist läänes.

Kas teie teate, mis vahe on tegelikult kahel nimel, Holland ja Neatherlands (inglise keeles), millega seda Euroopa madalmaade ala kutsutakse?

Haridusnurk annab siis ka vastuse. Nimelt on riigis 12 provintsi, mille hulgas ka Põhja- ja Lõuna-Hollandi nime kandvad provintsid. Hollandi nimi on käibesse läinud tõenäoliselt tänu Amsterdami kurikuulsusele ning populaarsusele. The Netherlands on aga riigi nimi, mis koosneb 12 provintsist. Keeruline ja mõttetu. Teadke Amsterdami ja Hollandit ning kõik laabub.

Punased laternad ja lateks aluspesu

Amsterdami peetakse muude Euroopa pealinnade ees parimaks peopaigaks meie kontinendil, kuid ka kaugemal. Reguliersbreestraat, kui Euroopa geiparadiisi kese, on küll oma esinumbrikohta kaotamas, kuid hoiab siiski homoliiga lennukõrgust üleval.

Kõik juba mõtlevad et mida kurat ta siin keerutab, räägi juba asjast. Njah … eks prostituudis, narkootikumid vaba seks ja vabadus pakub ikka kõige rohkem huvi. Noh, tõmmake siis leht ninale lähemale ja sõidame.

Olgugi et kuulsaim Punaste Laternate tänav asub Pariisis, kuulus broleskiteater Moulin Rouge täidab selle etenduse esistaari. Amsterdami derivaat ehk de Wallen, on aga kordades segasem ja mälestamist väärsem koht. Termini Punaste Laternate tänav pärinemise kohta on palju müüte. Tulla võib see majade akendele riputatud punastest tuledest et anda kliendile märku äri olemusest. Esmalt Ameerikas kasutusele tulnud terminit on põhjendatud ka raudteetööliste poolt bordelli uste taha jäetud punastest märgu tuledest, millega nad rongidele signaliseerisid. Kõik on võimalik. Bengali keeles tähendab termin või kohalikud dialektis Khanki Para lihtsalt Prostituutide Naabruskonda.

Amsterdami laternalinnakus, mis asub keset linna kõige olulisemate kanalite ääres, maksab üks tuba ehk Kamer kuus ligi 2500 eurot. Tüdrukute jutu järgi teenib kuus kuskil 5000 eurot puhtalt kätte. Kui viitsid lisada kunstrindu ning võtta kasutusse rollimängud, näiteks riietuda ulakaks kooliõpetajaks või litsakaks preestrinnaks on lisasummad garanteeritud. Tunnine täispakett kergendab taskut 40 euro võrra, pooliku töö eest tasutakse tavaliselt 25. Lihtne.

Hullem veel on aga kogu vaatlemise (vojerism) teema. Vastavaid teatreid, kinosid ja muid asutusi on kamaluga. Lihtsaim viis aga kätkeb kiiret mündivahetust, astud pimedasse kappi, libistad paar rauda pilusse, ekraan jookseb kattest puhtaks ja voila … lastevabrik. Lisaks sellele hunnikute kaupa sekspoode, kust saad kõike ja ma mõtlen kõike. Alates räigetest loomafilmidest, kuni riistamulaašideni, millega saad oma kallimale kas võtmehoidjaks või seebiks oma enese väikemehe valmistada. Kodune komplekt ka kõigele lisaks. Kodu hurmavas vaikuses, õhtuse õlle kõrvale vaikset nokitsemist. 12.95 ainult.

Siit edasi siirdudes, tulevad erinevad meelemürgid, nendest on aga ajast aega sedavõrd palju pläratud et ma jätan selle lõigu kirjutamata. Minge ise ja hullake kõikide seente, kanepi, kokaiini või kurat teab millega. Ainus mida ei tasu proovida on seened nimega Suitside. Pole järgi kedagi kes räägiks nende loo.

Vahvlid, tulbid ja hellalt öeldud „sure koer!”

Amsterdami peab tulema minimaalselt nädalaks. Vähemalt nooremate kui 35 aastaste isikute puhul, nende puhul kes Amisse lähevad selle kuulsusrikkuse pärast. Miks? Väga lihtne. Esimene kolm päeva kulub paratamatult konstantse jämmimise, eksperimenteerimise, tervise ekspluatatsiooni kuupäeva lähendamise ja olgem ausad kõige muu kui lihtsa olemise peale. Hiljem, Punastes Laternates veedetud ööde, pohmellis veedetud päevade ning kohvikutes veedetud õhtupoolikute järel jookseb kuul kokku ning ind raugeb saab asuda ka Amstedami muude meeletuste külastamise juurde

Ärge saage minust jällegi valesti aru, esmane otsekontakt selle linnaga, olgu siis esimene või järjekordne, on absoluutne nauding ning päevad lendavad kui imeväel. Kuid kõigest saab siiber mingil ajahetkel ning siis on hea kui saab minna lihtsalt hommikusel ajal sadamasse vaatama kuidas kajakad mereleminevate laevade kiiluveest toitu kütivad, käia Rembrandti või Van Goghi muuseumis (suurima maalikoguga nimetatud autorilt maailmas), laenutada ratas ning sõita äärelinnadesse, parkidesse või mere äärde.

Linn on kuulus oma elanike poolt. Kuulsaid kunstnike juba mainisin. Lisaks veel õlletootja Heineken, siin elas ka moslemivastaste avalduste eest mätasse löödud filmimees Theo van Gogh. Amsterdami valis oma elutee lõpetamiseks ka maailmakuulus holokausti kroonik Anne Frank, kelle muuseumigi Amsterdami ühel olulisima väljaku, Rembrantpleini, ääres asub.

Hollandlased on mõnus ja lihtne rahvas, kellega võib tunde veeta kohvikutes lihtsalt pada ajades, rääkida kõikides maailma muredest ning lõpuks lahjendada kõik ühe mõnusa pläruga. Õlu, Grölsch ja Heineken, kantakse ette suurtes toopides, naised räägivad käreda häälega ning mehed on oma ilueediliku metro lookiga ebatavaliselt maskuliinsete mõtetega. Argirütmis vahelduseks on Amsterdam paaril korral aastas käimiseks ideaalne koht, parim lahendus stressile ning ventiili lahti päästmiseks.

Kuigi liberaalne tuleb, eksisteerivad kirjutamata reeglid, neid järgides puudub valu ja ahastus lahkumisel. Amsterdami kuldreegel number üks on see, et siia ei võeta kaasa oma muresid ning siit ei viida neid ka kaasa. Amsterdami kuldreegel number kaks on, et kõik mis selles linnas toimub jääb selle linna piiridesse. Kolmas kuldreegel Amsterdamis räägib aga olulisimast eratranspordist ehk jalgrattast. Jalgrattaid on Amsterdamis lademeis, neid vedeleb tänaval, neid on parklates, isegi kanalites hulbib mõni. Igal juhul on diil see, et Amsterdamis on jalgrattal eesõigus nii jalakäia kui ka tihti autode üle, mis tähendab et ennem sõidetakse sulle rattaga otsa kui valitud trajektoorilt kõrvale võetakse. Teed annab jalakäia.

Muidu on aga linn muhe ja rahulik, väike kilkavatest hooradest, kanepisuitsust ja naerust rõkkav sadam.