Snaiprite Alleelt moderniseerunud Sarajevosse

Bosnia ja Hertsegoviinat teab eestlane laksust, kui meenutada mõnda Eurovisooni lauluvõistluste ampelmannlikku hääletustseremooniat, kus Sarajevo räämas olupilditaustal esinev tädi pole siiani vist ühtegi punni meie kaukasse libistanud. Teine mentaliteet, teine maitse.

Olge mureta, maitse on ikka täiesti veider, mis Sarajevos prevaleerib. Kõik oleks nagu päris ning loogiline, kuid värvivalikud ja paigutused jooksevad peas nagu valesti ühendatud torud umbe. Tekib tunne nagu kuumaveekraan on ühendatud valepidi kraanikausi äravooust üles pritsima ning külmaveekraani ots on otseühenduses peldikuga. Aga uskuge ka seda, et tegemist on sellise kohaga kus turisti vähemalt ükski reegel ei kummita. Ei teki tunnet et peaks olema väga viisakas, pidevalt kaine ning otsima igaks puhuks ikka töötava tualeti. Ei ole sellist tunnet.

Väike näide. Vanalinna kenade kloosterkirikute ja sõjas säilinud klassitsistliku arhitektuuri vahele on löödud särama robustsed klaasist ja rauast leiutised, mille kohta kohalik sõnab maja, võõras, aga liigub nurga taha ja loovutab kehavedelikke. Kesse kurat paneb kirikule sinise katuse. Nüüd teate.

Tänaval originaalipähe Ray Ban’i päiksesirme müüv Vladko, kes oli nõus minuga vestlema kui ma temapakutava kauba peenraha vastu vahetanud olin, pani elu Sarajevor konkreetselt paika. Pappi jeest, oled kunn, pappi netu, kerjad. Rajult karm. Aga tõsi see on.

Istudes kesktänava pubis, lürpides kuuma kohvi ning silmitsedes mööduvaid inimesi näed kuidas kaugusest läheneb räämas lapsega äratuntava süstijakarjääriga moor ning selleks et uus laks kätte saada siirdub rahva sekka kerjama. Ise tööd tegemata on naisel delegeerimiskunst selge. Litakas lapsele pikku kaela ning kiire lükkega rahva sekka noosi lunima. Olles mõnda aega balkanil ja Gruusi-Armeenia-Moldova kandis ringi tiirutanud ei tundu see võõras, kuid minust paremal ja vasakul istuvad nö. süütud vagabondid tõmbavad endale kohvi lurinaga kurku

Hetk hiljem aga koputab keegi vaikselt vastu su kätt. Pead pöörates avastad ennast vaatamas sügavsinistesse siirastesse silmadesse, mis kuuluvad mitte rohkem kui 10 aastasele tütarlapsele, kes sinu tähelepanu saanuna mõnusalt naeratab, ea kohta liigagi sensuaalselt ning jätkab seda didaktikat kiire käelise liigutusega, millest on raske muud välja lugeda kui pakkumist oraalsele rahuldamisele. Teine käsi näitab märguandena aga et ainult pisikese papi eest. Šokeeriv, on juu? Mõelge sellele et see on alles esimene päev.

Sarajevo mälu ei kustu

Aprillikuu 6 päeval 1992 aastal piirasid Jugoslaavia Rahvaarmee ("Jugoslovenska Narodna Armija") koos mitme paramilitaarse rühmitusega Sarajevo ümber. Piiramine, mis kestis kuni 1995 aasta oktoobrini põhjustas meeletuid purustusi ajaloolisele linnale ning suuri demograafilisi muutusi. Hukkus 11 000 inimest ning tänaseks on linna elanikearv ligi poole väiksem eelsõjaaegsest (täna 308 000 inimest 530 000 vastu enne hukatuslikke ’92 aasta sündmusi).

Slobodan Miloševici Suur-Serbia plaan tähendas hukatust roomlaste pidepunktina tuntud linnale, mis aga Bosnia sõja hilisemates etappides jäi suhteliselt kindlalt kõrvale igasugusest sõjategevusest. Serblased on siiani uhked kogu kataklüsmilise egotripi peale, eriti aga Sarajevo piiramise üle. Serblaste silmist lööb üle läige ning saatanliku irve kui jutuks tuleb Sarajevo või Bosnia. See on haige ning täna, 11 aastat hiljem kuidagi eriti põlastust tekitav.

Sarajevo ülesehitus algas koheselt peale rünnakute ja piiramise lõppu, novembris 1995. Tänaseks on enamus linna uuesti ülesse ehitatud, meenutused harukordselt jõhkrast sõjast on aga leitavad igal pool linnas jalutades. Kuulsad Sarajevo Roosid[1] tänavasillutises või majaseintes panevad inimesed mõtlema Sarajevo tuuletõmbekapi seisuse ajaloolisusest.

Karm on liikuda linnas, kusjuures linnas mis 1984 aastal oli taliolümpia toimumiskohaks, kus igal majal on kuulipilduja, Kalašnikovi või miinikildude parandamata haavad, inimesed aga üritavad silmaklapid peas sellest kõigest mööda vaadata. Tunnistatakse oma ajalugu, kuid puudub au, puudub oma olemuse hindamine. Inimesed on kodutud oma enda maal. Põhjusi on ajalugu selleks andnud palju.

1914 aastal oli Sarajevo ju linnaks, mis põhjustas I Maailmasõja vallandumise, kui soojal juunikuu päeval läbi Ottomanide poolt islamistlikuks muudetud kesklinnas liikunud Austria-Ungari troonipärija Franz Ferdinandi rünnati. Serbia äärmuslasest üliõpilane Gavrilo Princip tappis nii troonipärija kui tema abikaasa Sophia, põhjus on siiani hägune, kuid tagajärgi teame liigagi hästi.

Snaiprite Allee

Sarajevot kaheks lõikav neljarealine maantee, mis viib Raudteejaamast kesklinna sai oma hukatusliku nime, Snaiprite Allee, Bosnia sõja ajal, kui linna piirati. Serblased panid oma snaiprid ülesse suunaga teele. Iga liikuja võeti lasuga pähe koheselt maha. Alleel hukkus sadu inimesi. Inimesed liikusid kolonnidena sõitva trammi taga, et snaipritel puuduks nägemisväli.

Serbia snaiprid ei halastanud kellelegi, surmati nii lapsi, vanureid, rasedaid kui naisi. Vaadates tolleaegseid videomaterjali ja pilte, ei kustu mul kunagi meelest üks klipp, kus kõhna serbia snaiper, vuntside ja täiskullast sihverplaadiga suus, alustab liikujate mahavõtmist naeratades valulise õelusega peale iga lasku. Sedavõrd ebainimlikku pilti ei suuda millegagi kustutada.

Alleel asub ka maailma ehk kuulsaim Holyday Inn hotell. Kollase, pruuni ja halli karva ehitis oli välisajakirjanike peatuspaigaks kogu sõja vältel. Nii mõnigi kuul on ka seda maja tabanud, rääkimata mürsust või granaadist. Sõda ei hooli paktidest ega resolutsioonidest, Bosnia sõda sealhulgas. Ajakirjanike sõna ja liikumisvabaduse konventsioon tallati jalge alla ning suure ‚PRESS’ sildiga ajakirjanikud võeti sihiks nagu iga teine.

800 tunnel linna ääres oli ainus kontakt välismaailmaga. Ning tegelikult ka linna pääsemise nurgakivi. Keegi ei mõistnud miks Sarajevo ei lange. 3 aastat tuli läbi tunneli linna joogivesi, kütus, medikamendid, toit ning kõik muu mis vaja. Tunnelit kaevanud meeste kangelaslikkus ei unune Sarajevo elanike seest kunagi.

Täna on tunnelist järgi vaid 25 meetrine lõik. Tegelikkuses oli tunnel 800m pikk, kõrgeim koht 2 meetrit, madalaim poolteist metrit ning laiuseks samuti poolteist meetrit. Kõrgust vähendas pidevalt ka 20 sentimeetrine veekoht tunneli põhjas.

Kallis linnaelu põhjendamatus halluses

Linn on tuntud ka oma traditsioonilise religioosse mitmekesisuse poolest, kus Islam, katoliiklus, judaism ja ortodoksi kirik eksisteerivad rahumeelselt nina vastu nina. Kummaline on tõdeda, et maailma suurimad sõjad, võiks isegi vist minna nii kaugele, et enamus maailma sõdu, peetakse religioossetel põhjustel.

Sarajevo on aga erand. Linnas on tunda varakevadist hõngu ja elu tärkamise lõhna. Olgugi et õitsenguni on väga pikk maa, on maa hakanud sulama ning väetis sulab.

Vaadates linnaelu pragmaatilisemast küljest peab mainima, et oma olemuse, ajaloo ning elujärje valguses on linn ääretult kallis. Öömaja välja arvata on restod ja poed kallid ning kinnisvara ülehinnatud. Põhjendamatu inflatsioon pärsib riiki.

Ärge ehmuge, Sarajevo on tegelikult ilus, inimesed on toredad, kui nende usaldus võita. Naised on kaunid, mehed on tõmmud ning kõik muu lihalik on vaimustav.

---

[1] Sarajevo Roos – 90date alguse piiramisel mürsuplahvatusest hukkunute mälestuseks punaseks värvitud mürsupurustusaugud. Mürsu plahvatusel tekkinud kaunikujuline, roosi meenutav jälg on ka nime põhjuseks.