Pompei põlisvaenlane Vesuuv

79 aastal anno domini purustas Napoli linna lähedal asuv vulkaan Vesuuv oma jalamil asunud ajaloolise Rooma impeeriumi linnakese Pompei. Linn oli kiiresti areneva majanduse ning elava kultuurieluga paik. Terve linn mattus ühe purskega 3 meetrise tuha ja laavakihi alla, enamasti küll langes linnale raske koorem tuhka, mattes ning tänu sellele säilitades linnaelu.

Napolist on Pompeisse mõnikümmend kilomeetrit, mis logiseva rongiga läbides, ei anna aimu lähenemisest ühele maailma olulisimale ajalooürikule ning UNESCO maailmapärandi nimistu liikmel

Saatuslik päev andis aga tänastele inimestele võimalusele näha Rooma Impeeriumi argipäeva. Näha kuidas nägi välja, toimis ning hingas tavaline linn ligi 2000 aastat tagasi. Näha, millised hooned, tänavad, inimesed seal liikusid, milline oli kunst, kuidas elas ülik ja kuidas kehvik. Me saame osa igapäevaelust, mis lõppes hetkega 24 augusti hommikul.

Kurioosum on see, et Pompei asus Vesuuvist varem eraldunud laavakildil. Kes elu andis, selle ka võttis. Rääkides aga ajalootunnist läbi linna liikudes ning kuulates digitaalajastu helikvaliteediga jutlust rullub sinu ees lahti maailm mis on täiesti erinev tänasest, kuid samas siiski sama.

Pompei oli ehitatud klassikalises linnaehitus stiilis, lineaarsel skeemil. Tänavad looklevad paralleelselt ning ristuvad kindlates kohtades samasuguste paralleel tänavatega. Tänavatel on numbrid, mitte nimed. Roomlased ei olnud just suured fännid nimetama oma tänavaid Orava või Metsaveere. Samas on tänavad kuulsamatele väejuhtidele ja valitsejatele. Keskväljak Foorum vaatab pisut üle linna, kohalik amfiteater, mida kasutati ka gladiaatorite areenina on linna lääneservas, iluaiad ning luksusvillad põhjaosas.

Linnas toimusid demokraatlikud valimised. Kandidaadid kirjutasid oma lubadused maja seintele ning deklameerisid neid tänavatel. Valitute kogu otsustas kogu linnas toimuva üle. Linnas oli veesüsteem, lihtne kanalisatsioon ning kindlustused rüüstajate vastu.

Pisikese annuse reaalsust kui elus ja hingav Pompei tegelikult oli annavad ka järgnevad faktid. Nagu igas heas linnas oli ka siin Härrastemaja. Majas olid tänasele sarnaselt suur ees ruum ning pisikesed kambrid voodi ja lauaga. Seintele olid aga kliendid kirjutanud milliselt tüdrukult kuna mis haiguse nad saanud on. Hooramaja suure saali laealusel seinal olid maalitud pildid poosidest ja erootilistest aktidest. Hoora sai Pompeis sama raha eest mis tuli välja käia toobi kesise veini eest.

Veel. Väljakaevamise käigus leiti ühe luksusvilla eeskoja põrandalt kiri Salve, lucru ehk Tere tulemast raha! Kahe ärimehest partneri Sirico and Nummianuse kontorihoone põrandal olev kiri on näide kohalike sarkastilisest huumorist.

Ootamatu lõpp

Ega keegi ei näe ette mis juhtub mõne päeva, tunni või minuti pärast. Ei näinud oma saatust ette ka pompeilased. Kuigi oleks võinud arvata, et varem või hiljem vihane Vesuuv oma lõivu nõuab. Tolleagsetes mõõtmetes suhteliselt suur linn kadus hetkega maapealt ning jäi maapõu ligi 2000 aastaks oma aega ootama. Kogu elanikkond hukkus, maakaardilt kadus üks Itaalia olulisimaid majandussõlmi

Hoolimata juhtunust võib öelda, et pärast iga tormi tuleb päike. Olgugi, et traagiline õnnetus hukkas kõik linnas asunud paarkümmend tuhat elanikku, muutis tuhk kogu linna omamoodi sarkofaagigks, säilitades iga ehitise, inimese ja tänava, kunsti. Vesuuvi purse, mis linna tuha alla mattis toimis kui fotoaparaat, mis säilitas hetke ajast. Maha jäi palju mälestusi, juhtlõngu inimeste eludesse. Me saame Pompeis vaadata minevikku. Linnale langes hinnanguliselt 3 meetri paksune tuhakiht.

Haua lahtikaevamine

Pompei ekskaveerimisel avati vaid linn, mis suleti tuhamäe poolt. Linna vanemas osas tehtud lahti kaevamised näitasid aga et Pompei linna kohal on asustus olnud sajandeid varem. Samuti et piirkond on olnud seismiliste rünnakute ja laavavoolu ohvriks pidevalt.

Leitud keraamikale tehtud süsinikmeetod paigutab need kuskil 9. sajandisse enne ajaarvamist. Linnas tegelik ajalugu algab aga 6 sajandil, mil kesk-itaalia rahvas Osci linna asustasid. Edasi on linn liikunud vallutustena käest kätte nii kreeklastele, saminiitidele kui etruskidele. Rooma impeeriumi osaks sai 20 000 elanikuga linn aga 80 aastal BC.

Isegi eelnevalt saatuslikule augustipäevale 79 aastal, oli linna tabanud väga tugev maavärin 17 aastat varem. Enamus linnast oli selleks ajaks juba ülesehitatuid, kuid mitte kõike. Pompei linna nimi ja asukoht vajus unustusse peale Vesuuvi kättemaksu. Alles 1599 aastal leidis Itaalia arheoloog Fontana varemed. Võttis aga ligi 150 aasta, kui Itaalia tollase valitseja Charles VII käsul 1748 aastal algas suurem väljakaevamine.

Uue hoo said kaevamised sisse 1860 aastal, kui Giuseppe Fiorelli võttis tööd üle. Tema on ka see, kes kiht kihi haaval tuhka eraldades leidis tühju avausi kokkusurutud tuhas. Avaused osutusid kõdunenud inimeste viimasteks puhkepaikadeks. Fiorelli kasutas uuenduslikku meetodit ning valas avaused kipsi täis säilitamaks ideaalselt vormid inimeste paiknemisest purske ajal. Paljud kujud õhkavad inimeste paanilist hirmu, kehade positsioonid on kummastavalt hirmsad, kes kaitseb oma last, kes lihtsalt omaenda pead.

Pompei on prevaleerinud ka popkultuuris. Pompei langemisest on kirjutatud raamatuid, tehtud filme ning kirjutatud muusikat selle kauni linna mälestuseks.

1971 aasta oktoobris lindistas Pink Floyd Pompei 2000 aastat kasutamata seisnud amfiteatris filmi, mis sai nimeks „Pink Floyd: Live at Pompeii”. Busch Gardens Europe lõbustuspargis on atraktsioon nimega „Põgenemine Pompeist”, kus lõbutsejaid sõidutatakse läbi põleva ja hävineva linna ning kus teekond lõppeb 20 meetrise kukkumisega.

Täna on Pompei Itaalia üks olulisimaid turismimagneteid ning mälestus kunagisest hiilgusest ja vastupidavusest.